Variogram, histogram!

Variogram, histogram, sill, nugget, range, surpac, kriging, indicated kriging. Ühe sõnaga- Geostatistika kursus Helsingis.

Esmaspäeva lõunal alustasime Lenaga oma teekonda ”Muumi maale”.  Kõigepealt lend Stockholmi ja siis sealt Helsingisse. Maandusime kuskil kella 19 paiku. Väljas oli pime ja tuuline. Lõpuks kui hotelli jõudsime hakkas paduvihma alla kallama.

Hotelliks oli meil valitud Radisson Blue Seaside.  Saime toad kätte ja otsustasime et sellise ilmaga küll kuhugi välja minema ei hakka ja sööme õhtust Restorani hotellis.

Menüü oli kallis, no mida oligi oodata. Tellisin midagi kanaga ja ühe õlle ning kokku läks 27 euri. Teenindus andis paljugi soovida ja no pärast seda prae söömist oli mul kõht veel kergelt tühi. Aga mis seal ikka. Kell oli palju ja lubasin et teen kõik hommikusöögi lauas tasa.

Teisipäeva hommikul kohtusime Lenaga kell 7.30 hommikusöögi saalis. Hullumaja. Õnneks oli Lena meile väikse lauakese leidnud ja asusime inimmassi vahel endale toidu juurde teed rajama. Enamus inimesi olid pärit ilmselt Aasiast ning lisaks jäid silma veel neli nunna.

Pärast hommikusööki jalutasime (2 km) meie koolituse kohta ja kursus võiski alata. Koolitus algas kell 9 ja kestis kella 17.00. Variogrammid, histogramid, statistika, kriging jne. Aju huugas pärast esimest päeva ja kolm oli veel tulemas. Õhtul läksime otsima mõnda paremat restorani kui seda oli meie hotelli oma. No mina vähemalt lootsin odavamat. Vaatasime kaardi pealt järgi kolm restorani.  Vahemere, Soome ja Vene restoran. Esimene restoran ei tundunud kuigi ahvatlev. Teist restorani me ülesse ei leidnud ja selleks ajaks olime juba  vedi väsinud ja näljased ning valisime esimese restorani, mis ette jäi. Võtsin eelroaks veiseliha carpaccio marineeritud seente ja sibula salatiga ning pearooks lamba.  Kõrvale väike pokaal punast veini. Toit oli tapvalt hea ja seda ka hind 47.50 eur. Aga tegu oli ikkagi minu elu parima eelroaga. Ülimaitsev. Kell 20.30 jõudsime hotelli tagasi ning kui me uksest sisse läksime siis nunnad läksid linnapeale. Õhtul veel veidi arvutis ja kell 22.30 uneaeg.

Kolmapäeval oli ilm sombune ja tibutas veidi vihma, aga me otsustasime ikkagi jalutada. Päev möödus kiirelt ja jällegi informatsiooni uputus. See millise meetodiga ja kuidas me täpselt block modelis varu hindame, meil Lenaga veel selge ei olnud. Palju segasem kui esimesel päeval. Minu lootused jäid neljapäevale kuna siis oli meil ette nähtud terve päev arvuti taga ülesandeid.

Kell 17 oli koolitus läbi ja kuna õues sadas veidi siis otsustasime et täna lähme kuhugi kohta sööma  mis asub meie koduteel.  Vaadanud mõned kohad üle. otsustasime  minna ühte bistroo/kohviku moodi söögikohta.  Sõin pastat mis oli väga maitsev ja teenindus oli ka suurepärane. Portsjon oli nii suur et ma jõudsin vaevu pool ära süüa.  Suur õlu ja hiigelpastataldrik kokku 19.50 eur.

Neljapäeva algas kenasti . Esimene ülesanne oli konkreetselt ettevalmistatud ja kõigil eesmärk selge. Mu lootus kasvas, et täna on see päev kus saabub valgus. Aga järgmise ülesandega oli ahastus kuubis ning järgmised ülesanded läksid veelgi segasemaks. Lõunalauas oli tore kuulda et enamusel on sama probleem. Täpselt ei saa aru miks me midagi teeme. Minu lootus täna selgust saada oli lõunaks kadunud. Pärast tegime veel harjutusi.  Mõni üksik oli okej.

Päeva lõppedes oli rõõmus meel et õues päike paistab. Jalutasime hotelli, viisime arvutid tuppa ja läksime vene restorani ”Saslik” otsima.  Ja h just nii oli restorani nimi hotellis olevas raamatus kirjutatud. Oh kuidas ma unistasin seljanka supist või pelmeenidest.

Restoran oli tõeliselt venepärane. Samovarid ja matrjoškad. Kuldsete raamidega pildid Peeter I ja muudest tähtsatest tädidest onudest keda ma ära ei tundnud. Kõlaritest kostis tõelist nostalgilist vene muusikat ja restoranis valitses hämar valgus.

Istusime lauda  saime menüüd. Pelmeenid  olid olemas aga karulihaga ja maksid 18 euri. Ning see polnud isegi põhiroog. EI. otsustasime siis võtta lõpuks eelroaks Borš supi kapsapirukaga ja mina valsin põhiroaks vana hea teada tuntud Kiievi kotleti  ning Lena valis lõhe.

Supp oli suurepärane ja pirukas ime hea. Nagu ma varem olen maininud siis Rootsis soolaseid pirukaid pole poest saada. Siin süüakse hot doge. Nii et kui isu tuleb peab ise küpsetama.

Supp söödud jäime põhirooga ootama. Ja siis see saabus tulikuumal säriseval alusel.

Eestpoolt siis vaadatuna. Minu Kiievi kotlet, mille all oli tundmatuks jääda soovivast aedviljast valmistatud vorm. (arvatavasti kartul ja peet). Ning selle kupatuse all hapukapsas.

Edasi paremal marineeritud sibul. Mis maitses nagu ehtne šašlõki marinaadi sibul. Pärast sibulakausi asetsevad kaks kapsa mäge. Vasakul punane kapsas ja paremal valge. Kapsamäed olid kaetud hapukurgi, ubadega. Kapsamägede taga olid marineeritud ümmargused sibulad (pildil neid kahjuks näha pole) mis olid ahjus valmistatud. Need olid ülihead.  Vasakul  punase kapsamäe taga oli peedi torn ning  sellest paremal  lösutab, vaniljekastmega lillkapsa kausi peal, lõhe.

Toit oli väga  maitsev ainult lillkapsas vanilje kastmega oli veidi võõras. Mõlema ühiseks  lemmikuks osutus punane kapsas mis oli kerge jõulumaitsega.

Reedel oli viimane päev. Viimased loengud ja harjutused ning kokkuvõte. Asi sai veidi selgemaks, aga palju jäi siiski segaseks.

Reedel kell 17 väljus mul laev Tallinnasse. Küsisin firmalt et kas on võimalik, et tulen tagasi pühapäeval ja saime kaubale et ostavad mulle tagasilennu pileti Tallinnast ja vahe maksan maksan ise kinni- võtavad palgast maha. No sellist suurepärast võimalust ei saanud kasutamata jätta.

 Ilm oli veidi tuline ja kohati kõigutas mõnuga, tulin Linda Line`iga . Õnneks kannatas rahvas kõigutamise ära ainult üks väike poiss ei pidanud vastu ja pani reisisaalis pakid maha.

Õhtul käsime Sandraga meie joaks uues kohas söömas: „Kukeke“ . See baar/bistroo asub Telliskivi 57 ning omanikuks Anni Arro. Hind on igati mõistlik ja söök suurpärane. Teenindajad toredad ja rõõmsameelsed. Soojalt soovitame (räägin ka Sandra nimel ma arvan et ta nõustub minuga J) .-Praetud Läänemere räimed tartar kastmega ja kindlasti, kindlasti proovige, lisandiks võis hautatud vürtsikaid kikerherneid.

Laupäeval käisime juuksuris (pean ju juhust kasutama sest Rootsis on lõikus ikka päris kallis) ning õhtul käisime teatris.  Jah, tulin Rootsist Eestisse teatrisse. Käisime vaatamas Draamateatri etendust Augustiöö. Tegemist on tõsise tükiga, aga kohati saab ka naerda, ülihead näitlejad ning suurepärane lugu. Meile väga meeldis.

Pühapäeva hommikul, enne minu tagasilendu, käisime meile juba traditsioonilises kohas hommikust söömas. Nimelt Kalamajas asub tore kohvik Boheem (Kopli 18). Portsud on suured, hinnad on madalad, võrratu toit ning mõnus koht.

Järgmine nädal jälle Rootsis tagasi.

Pimedus on saabunud.

Esmaspäeval käis Tina külas ja tegin väikse õhtusöögi. Sama söök mis eelmine aasta Rootsis olles esimest korda proovisin. Vorstist läbitorgatud spagetid.

Teisipäeval käsime korterit vaatamas. Parkisime auto majast veidi eemale ja arutasime kui hea asukoht sellel majal on. Poele lähedal ja 2 km ainult keskusesse ja sulka trennile lähedal. Jõudsime siis korterisse ja ohh sa raisk selline pahmakas lõi näkku. Selline vana lõhn. No mööbel juba oli vana ja ilmselt elanik ka vanur. Rahvast oli palju, nii et kohati jäi mõni tuba kitsakski. Käisime vahepeal rõdu peal õhku hingamas ja siis vaatasime veel köögi ja söögitoa ning läksime minema. Eks näis. Lootust eriti pole, sest nii palju tahtjaid, aga ega ma eriti ei nutaks ka kui sellest ilma jääme. Kuigi jah, asukoht on tal ikka väga hea.

Pärast läks Per sulka trenni ja mina ujuma. Ning õhtul kui tagasi Bolidenisse sõitsime kasutasin siis esimest korda pärast suve kaugtulesid. Pimedus on saabunud!

Kolmapäeval oli tööl piinlikus kuubis. Mäletate veel seda lugu kui brokoli mul otsa ees? No seekord oli mul kartulisalat juustes. Ja mis kõige piinlikum, istusin lauas selle sama mehega kes mul brokuli otsaesiselt avastas. Sõime lõunat ja siis järsku ta ütleb: Aire, ma ei tea kuidas sa seda teed aga  seekord on sul kartulisalat juustes. “Oi appi kui punaseks ma näost läksin. Piinlik, piinlik ja veelkord piinlik. Üritasin siis nalja teha ja ütlesin, et asi on vist temas, et see juhtub ainult siis kui ma temaga koos lauas istun J. Sain olukorra veidikegi päästetud.

Reedel oli mul rootsi keele (SFI kursuse) eksam. Neljapäeva õhtul kordasin veel sõnu ja vaatasin läbi teemad mida oleme õppinud. Kes oleks seda arvanud, et pärast sadu teste ja eksameid mis olen oma elujooksul teinud tuleb eksaminärv sisse. Ja veel sellise eksami pärast, mis on ainult minu enda jaoks ning mida saan vajadusel teha korduvalt.

Reede hommikul viskasin Per`i tööle ja läksin koju veel viimseid sõnu õppima, et päästa mis päästa annab.

Eksam algas kell 8.30 Skellefteås olin 8.28 klassiruumis ja seal ei olnud peale õpetaja kedagi. Ainult mina. Õpetaja seletas, et eksamil on 3 osa, lugemine, kirjutamine ja kuulamine.

Lugemisel oli kaks osa A ja B. Mõlema osa jaoks aega 50 minutit. A osas oli peamiselt reisimisest ja vabast ajast. Tuli lugeda teksti ja vastata küsimusele. B osa oli sama ülesehitusega, teemaks keskkond. Prügi sorteerimine ja lugesin artiklit „Earth Hour“ ja vastasin küsimustele.

Pärast seda tuli kirjutamise osa. Pidin kirjutama kirja reisiajakirjale oma lemmik paigast maailmas ja seda kirjeldama ning miks see mulle meeldib. Kirjutasin et mu lemmik paik on mu kodu Eestis.

Siis väike 5 min pausi ja kuulamise osa. Seda kartsin ma kõige rohkem. Kartsin et nad räägivad kiiresti ja ma ei saa midagi aru. Kuulamise osa kestis kõige kauem. Sest igat juttu mängiti kaks korda. Esimene osa oli kõige raskem minu jaoks. Inimesed rääkisid milline koht neile kõige rohkem meeldib ja miks. Valikus oli: raamatukogu, teater/muusikamaja, kaubanduskeskus, mets ja rand.  Ning siis miks neile meeldib, sest see on: äge, rahulik, suursugune, soe ja miskit veel. Aga ega siis nad samu sõnu ei kasutanud tekstis. No näiteks rahulik- vaikne. Äge- cool jne. Ja nii ma siis kombineerisin seal et kui sain aru et talle meeldib raamatukogus siis panin, et seal on rahulik J. Täitsa täppi läks.

Pärast kuulamist sain teada ka juba tulemused lugemise ja kuulamise eest 4 viga 60est. Kirjutamise tulemust veel ei teadnud.

Kell 10 olin eksamiga valmis ja siis õpetaja ütles et nüüd jääb veel rääkimise osa. Ee seda küll Tina ei maininud (ma loomulikult tegin Tina käest eelluuret et mis mind ees ootab) J. Õpetaja siis ütles et seda saame teha järgmine nädal ja mina vastasin, et järgmine nädal olen Soomes koolitusel ja see ei sobi kohe kuidagi. Kuna rääkimise osa teeb teine õpetaja siis ta helistas ja küsis, kas oleks võimalik kohe teha. Pärast kõne lõpetamist ütles et 30 min pärast saame teha rääkimise osa, et õpetaja on praegu fika`l (kohvipaus) ja kuna fika on Rootsis sama mis pühalehm Indias siis ootasin 30 min ja tuligi teha mu suurim kartus rääkimise tuleproov. Siiani olen rääkinud veidi ainult Per`iga kodus ja see on kõik.

Aga õnneks läks kõik hästi. Rääksime lihtsatel teemadel. Ja sain enam vähem arusaadavalt räägitud. Vigu ma arvan oli küllaga aga tähtis oli et suudaksin ennast piisavalt väljendada, et tema aru saaks. Vestlesime kuskil 15 min ja siis ta ütles, et täitsa hea ja et sellega on asi nüüd ühelpool.

Kell kolm sain kirja et läbisin kõik osad ja C kursus on lõpetatud! Nüüd on SFI- kursusest jäänud viimane – D tase.  Ma arvan et mu rootsi keele tase on praegu samal tasemel mis oli mu saks keele oskus peale gümnaasiumi lõpetamist. Nüüd ei mäleta ma saksa keelest enam suurt midagi.

Õhtul tegime tähistamiseks väikse õhtusöögi.

Koolitus

Eelmine nädal oli mul Grade control block modeling koolitus. Olin tööl kella 6-17. Koju jõudes ajud kärssasid ja mitte midagi ei viitsinud teha. Seega see nädal on olnud sündmustevaene. Välja arvatud üks hea avastus.

Nimelt ostsime üleeelmine nädal lambi esikuss ja kella, et panna see suurde tuppa. Krabasin poest ka mingid kruvid, et kell seinale riputada. Koju jõudes hakkasime siis kohe tegutsema. Selgus et esikulamp ei vasta Rootsi standardile. Nimelt siin on standardiks see, et lampidel on olemas väike juhe mille saad lakke stepslisse lükata, siis ei pea juhtmetega lae alla mässama. Aga see oli tavaline lamp noh nagu Eestis. Otsustasime siis et viime lambi poodi tagasi.

Standard lamp Rootsis. Lambi tagumine külg: Väike juhtmete ühendus tuleb siiski ise teha, et see kaasas olev juhe lambi külge kinnitada. Aga see on väga lihtne, sest kõik on kenasti värviliseks tehtud.

Hakkasime siis kella seinale panema, aga kruvi raisk seina ei saa. Vaatasin siis pakilt et mis kruvid need on. Puidu kruvid. No kurja, peaks nagu hakkama saama, aga noh olgu ostame spetsiaalsed kruvid. Kirjutasin siis isale, et ja küsisin üle, et kas kipskruvi saab niisama seina keerata või on auk enne vaja puurida. Isa ütles, et saab nii sama. Selge, vaja osta uued kruvid. Ostsime siis uued kruvid. Sellised spetsiaalsed millel on metallist tüübel tagurpidi keermega. No ei lähe seina. Üritasin siis haamriga aidata aga tüübli ots murdus. No mida asja. Pärast kolmandat ja viimast tüüblit sai pilt lõpuks selgeks. Tegemist ei ole kipsiga vaid betooniga. No nii. Koputasime siis korteris seinad läbi ja leidsime ühe seina mis tundus et on kipsist ja nagu naksti läks kruvi seina ja saimegi lõpuks kellapaika.

Reedel ostsime uue lambi esikusse. Seekord oli kõik tipp topp. Panime siis lambi ülesse ja kontrollisime et kas töötab. Pirn ei läinud põlema. Proovisime teise pirniga. Ikka ei midagi. Meil on kaks kohta koridoris kuhu lamp panna. Otsustasime siis et kontrollime teist lambipesa. Aga seal ka pirn põlema ei läinud. No kurja küll. Kuidas kontrollida kas viga on lambis või lae kontaktis. Läksime laupäeval siis minu juurde, meil laes hea juurdepääs pistikule saab lihtsalt kontrollida kas asi on lambis. Lamp töötas. Nii et viga oli siiski Per`i esiku kontaktides ja mitte lambis. Hea seegi. Sest selle lambi ostukviitungit me alles ei hoidnud ja tagasi poleks saanud seda lampi viia.

Korteriotsing jätkub. Reedel käsime ühte vaatamas. Ka selle hind tõusis nii kõrgele, et otsustasime loobuda.

Nädal tarkusetera siis seekord ehitusvallast:

Betoonseina ikka kruvi niisama lihtsalt ei kruvi!

Korterijaht vol2

Esmaspäeval käisme Skellefteås  veel ühte korterit vaatamas. Selle müügihind oli 290 000 sek. 3 toaline ja täielik uuenduskuur tehtud 2011 aastal. Korter oli väga kena. Leppisime kokku et hoiame silma peal.

Teisipäeva õhtul siis pidi algama esimese korteri telefonioksjon (müügihind 225 000 sek). Kell  10 hommikul sain Per`ilt sõnumi, et esimene pakkumine on tehtud 200 000. Panime 5000 üle. 30 min uus sõnum, et hind on juba 220 000 sek.  Otsustasime et ootame õhtuni ja vaatame mis seis siis on, sest alguses öeldi et toimub õhtul ja mitte tööpäeva keskel.

Kell 16 koju jõudes kuulsin Peril`t et hind on juba 260 000 ja kui hind oli 270 000  siis maakler helistas ja küsis, et kas me oleme veel konkurentsis. Vastasime et mitte.

Panustame parem korterile kus on täielik remont tehtud. Muidugi läheb selle hind ka kõrgemale, aga see on vähemalt seda väärt.

Kolmapäeval olime kutsutud Bob Powersi juurde BBQ le. Kokku oli meid 6 inimest. Sõime grill liha, juurvilju ja magustoiduks marjakook jäätisega. Õhtusöögi lõpetasime UNO ga J

Neljapäeval käis meil karjääris kiirabi. Nimelt oli üks mehaanik kaevanduses parandamas masinat ja ma täpselt ei saanud aru kas tema või keegi teine oli auto parkinud kallaku peale ja see auto hakkaks alla veerema ning mehaanik jäi kahe masina vahele. Õnneks ainult kättpidi sest ta töökaaslane nägi kui auto hakkas liikuma ja jõudis ta veidi eemale tirida. Päris jube ikka.

Laupäeval kutsusime külla Tina, Kennethi, Lena ja Luc’i ja tähistasin oma esimest aastat Rootsis ning Per näitas oma korterit. Õhtu kujunes rahulikult sõime jõime ja mängisime kaarte. Kõigepealt sabotöör ja siis Uno. Lena lahkus kuskil 22 paiku ja jäime viiekesi. Algul mängisin UNOt niisama ilma punktideta. Siis aga otsustasime punktide peale mängida. Keegi ei tahtnud eriti punkte lugeda kuna õlled juba sees, siis ega see pliiats enam kõige teravam ei olnud.  Kes UNOt on või ükskõik mis kaardimängu on mänginud teavad, et eri inimestel on eriarvamus reeglitest. Üks reegel milles kokku leppisime oli see et kui sul tekib kahtlus et keegi teeb sohki võid teda süüdistada ja siis kui sul on õigus peab see inimene karistuseks kaks kaarti ülesse võtma ja kui ta mängis ausalt võtab süüdistaja ise kaks kaarti ülesse. Mäng algas ja mina ning Tina võitsime kaks esimest raundi. Lasime Tinal punkte arvutada, kuna tema oli kaine autojuht ja pea kõige selgem. Kolmanda mängu võitis Luc ja kui Tina oli punktid kokkulugenud hakkas Luc punkte uuesti ise üle lugema. Meie siis ütlesime, et kuule mis sa teed, ole nüüd mees. Viidad siin aega. Lõõpisime, et kas see nüüd käib ka mängu reeglite alla, et sa arvad et Tina teeb sohki ja kui sa loed sama arv punkte kokku siis Tinal oli õigus ja sina pead karistuseks kaks kaarti ülesse võtma. Selle peale ütles Luc et ei tema ei võta , et ta lähe siis koju.

 Me jäime kõik suu lahti vahtima, et mida asja mees? No ütlesime siis et olgu see oli hoiatus, et kui sa tahad siis loe ise punkte, aga kui sa hakkad teisi üle kontrollima  siis sa süüdistad neid valetamises ja selle trahviks tuleb kaks kaarti. Saime siis mänguga jätkata ja paaril korral kenasti punktid loetud kõik koos kuna punkte oli vähe. Aga siis tuli kord kui jälle oli palju kaarte ja et asi rutem läheks andsime kaardid Tinale lugemiseks ja loomulikult võttis Luc kaardid ja hakkas üle lugema. Esimene kord läks tal vist sassi ja siis hakkas teist korda lugema. Meie siis muidugi hakkasime ütlema, et kuule mees, see on mäng ja ole nüüd normaalne ja karistuseks võtad kaks kaarti. Selle peale tõusis Luc püsti ja ütles et läheb koju. Mina siis vastasin selle peale et OK. Ning ta läkski. Kõik olid sellega nõus. Mängisime neljakesi edasi. Vot siis sellised mängijad meil siin :D

Järgmine nädal läheme jälle korterit vaatama.