Kohtumine

Oli karge neljapäeva hommik, aga täna ei olnud mingi tavaline neljapäev, täna oli kevade algus, täna oli 20 märts. Aknast õue vaadates oli kevadet silmaga näha, päike oli oma tööd korralikult teinud ja suurema osa maapinnast lumest vabastanud. Siin -seal vedelesid viimased laisad lumehunnikuid, kellel polnud sugugi kiire lahkumisega, et kevadele ruumi teha.  Ainuke pisiasi mis kevade saabumise rõõmu vähendas oli termomeetri näit -14 kraadi. Siin üleval põhjas ei ole selline temperatuur muidugi midagi ebatavalist, aga see aasta  oli talv olnud soe ja lumevaene ning märtsi algul oli juba soojakraade +8. Kõik ootasid pikkisilmi kevadet ja viimase lume sulamist. Nüüd äkki olid aga ilmad külmaks läinud ja just täna hommikul olid pakaseposid otsustanud ülbitsema hakata et näidata mida nad suudavad.

Kell oli 5.32 hommikul kui Aire astus õue kevadele vastu. Prrr. Külm. Auto aknad olid jääs. Aire käivitas auto ja hakkas aknaid kraapima 5 min hiljem asus ta teele. Tööle sõites läksid mõtted eelmisele nädalavahetusel. Aire oli käinud Umeås Peri sulgpalli võistlusele kaasa elamas. Järjekordne mõnus nädalavahetus mida kroonis sulgpalli võistkonna võit.

Tööle jõudes käivitas Aire kõigepealt arvuti ja läks siis oma iga hommikust teetassi võtma. Tassiga tagsi oma laua juurde jõudes teretas ta karjääri geoloogi, kes oli just parasjagu tööle jõudnud.

„Tere“

„ Oi, tere hommikust. Kuidas läheb?“

„Jaa, pole viga, tundub et tuleb ilus ilm. Kas masinad on täna teisel astangul?“ Hommikuti  püüab Aire alati geoloogidega paar sõna juttu ajada, et harjutada oma rootsi keelt ja ühtlasi saada hetkeinfot karjäärist.

 „Jah, eile alustaid ja ilmselt on terve päeva seal“

„Väga hea ja puurijad, kõik sujub?“

„Jaa, minu teada küll, muide Aire need uued puurijad kes meil esmaspäeval alustasid..“

„Jah?..“

„ Ma elan nendega koos kooli ühikas ja üks nendest on Eestlane“

„Mis?? Mida?? Eestlane, kuidas see võimalik on?“  Vot see oli alles üllatus, Aire ei osanudki kohe nagu midagi öelda. Siin üleval on ta kohanud ainult ühte Eestalst selle kahe aasta jooksul ja too oli 150 km eemal sellest linnast kus elas Aire.

„No see on Soome firma ja ta elab Rovaniemis“

„Väga huvitad, millal sa õue lähed? Ma tuleks kaasa ja läheks ütleks tere. Vaataks kas ta on sama üllatunud kui mina.“ 

Tavaliselt käib Aire karjääris üks- kaks korda nädalas, et vaadata kuidas tööjärk parasjagu on.  Ta käiks tihedamini, aga kuna 3 inimese peale on üks auto mida enamasti kasutavad geoloogid, siis tuleb auto laenamine ja kasutamine kooskõlastada teistega. Loomulikult ei ole see mingi probleem, aga lihtsam on küsida ju inimeselt, kes veedab 2/3 oma tööajast õues, kuidas karjääris olukord on. Mõnikord käib Aire karjääris koos geoloogidega. Seltsis on ikka lõbusam ja nii saigi kokku lepitud et poole tunni pärast minnakse karjääri. Aire lõpetas oma hommikuse tee, vahetas riided ning oligi valmis.

Karjääris käis kõva töö. Kaks ekskavaatorit laadisid lõhatud materjali, suured 90 tonnised karjääri kallurid voorisid edasi tagasi. Umbes 60 meetrit eemal põristas puurmasin. Puuriti lisa/kontroll puurauke kulla sisalduse määramiseks.

Aire astus autost välja, kõigepealt käis ta koos geoloogiga maaki vaatamas. Siis suundus Aire puurmasina poole ja geoloog pidi minema ekskavaatori juhiga rääkima.

Aire astus puurmasina poole suure ärevustundega. Masina mootor mürises kõvasti -puurimine käis. Kui Aire puurmasina juurde jõudis sebis tehnik ümber puurmasina ning märgistas just parasjagu proovi kotti.

Järgneb....

Milko võimutseb.

Juba teist korda juhtub meil kohe eriti erikummaline asjaolu. Esimene kord oli Per`i autoga kui konditsioneer ei hakanud tööle ja siis järgmine päev polnud miskit viga. Kõik toimis.

Nüüd oli siis minu arvuti. Üks õhtu lihtsalt arvuti ei tunnistanud wifi võrku. Proovisime kõik võimalike lahendeid aga ei midagi, mis ei tööta see ei tööta. Pistsime siis arvutile kaabli taha ja sain oma asjad arvutis aetud. Järgmine päev nagu võlu väel arvuti töötas jälle. Ilmselgelt käsi Milko mu arvutit näppimas ja omavolitses veidi.

Vabariigi aastapäeva tähistasin seekord kodumaal. 23 veebruar oli pere päev. Käisime kinos ja söömas, oi kui ehad ikka potsikud on ning siis veel väike tuur vanalinnas. Mõnus, mõnus.

24 veebruar- Ilm oli ebapäraselt soe ja rahvast oli lipuheiskamisele kogunenud rohkem kui Toompea siseõuele mahub.  Päev möödus kiirelt ja õhtuks suutsime ennast Sandra juurde teleka ette vedada ja vahtisime pingviinide paraadi. Täielik väss.

Teisipäeval sai veel veidi aega Ave ja Ukuga veedetud ning oligi aeg Rootsimaale tagasi minna.

Samal ajal kui mina olin Eestis külastas Per oma perekonda. Tema ekstreemne elamus oli  golfimängimine veebruari kuus +9 sooja.   Teisipäeva õhtul saime Stockholmis kokku ja lendasime koos Skellefteasse.  Saime oma reiskohvrid kätte ja suundusime väljapääsu poole kui märkasin et üle minu tuliuue kohvri jookseb hall triip (Ostsin enne Eestisse reisimist uue kohvri) just nagu oleks keegi noaga värvi maha kraapinud. Lähemal uurimisel selgus et tegu pole lihtsalt kriimustusega vaid praoga üle terve kohvri külje. Ütlesin Perle siis et läheme küsime et kas ma saan kuskil miski taotluse teha ja äkki hüvitavad mu kohvri. Leidsin siis ühe mehe ja rääkisin oma loo ära. Ta täitis miski paberi ja tõi mulle tagaruumist uue kohvri enam vähem sama sugune. Pakkisin asjad ümber ja lahkusime viimaste reisijatena lennujaamast.

Kolmapäeval pärast tööd lõpetasime köögiremondiga. Panime viimased kapiuksed oma kohtadele ning kruvisime käepidemed külge. Kokku oli meil 24 käepidet ja üks nendest oli praak. Käepide oli 3 mm pikem kui teised ja seega kruvi auk vale kohapeal.  Seega lõpetasime remondi alles reedel kui ostsime uue käepideme.

Aga tähtsamad asjad enne. Üks korralik nädalavahetus algab pitsi vanakaga. (kui seda muidugi on). Mina asusin süüa tegema ja Per otsis välja tööriistad et käepide paigaldada. Tulemus oli selline.

Näed siis mida 1 pits vanakat mehega teha võib J

26 veebruar sai meil 2 aastat täis ja tähistasime seda laupäeval. Kõigepealt käsime linnas asju ajamas, siis bowlingut mängimas (mina võitsin kõik kolm mängu, kõik tulemused olid üle 130 punkti) ning siis pidulik õhtusöök restoranis Veranda.

Meid juhatati lauda ja anti menüüd. Peatselt tuli pikk kena tumedapäine noormees kes rääkis puises rootsi keeles aga arusaadavalt, et kas ta tohib meile soovitada kolmekäigulist menüüd. Me kuulasime kenasti valikud ära ja ütlesime et vaatame menüüd ka ja siis otsustame.

Kuna mina olin enne seal restoranis töökaaslastega käinud siis me jube teadsime mis me põhiroaks tahthitsme. Grillimine laavakivil. Mina valisin veiseliha ja Per valis steigi. Otsustaime et võtame ka eelroa. Mina sain valiku tehtud aga Per tahtis veel kelneriga täpsustada et mida üks eelroog täpselt sisaldab.

Varsti tuligi kelner tagasi ja küsis kas oleme otsustanud. Per siis küsis et mida see eelroog sisaldab. Selle peale vastas kelner et, oi aga seda meil ei saa tellida, et seda pole meil ju päevapakkumises. Küsisime et olete ikka kindel, sest see on ju menüüs. Kelner läks kontrollima. Tuli tagasi ja ütles et saab küll tellida. Nii väga hea, aga mida see siis ikkagi sisaldab. Kelner läks kontrollima. Tuli tagasi ja Per sai vastuse.

Tellimus tehtud jäme juhtunu üle lõbusalt arutama kui tuli teine kelner ja küsis et kas kõik on hästi, et saime ikka aru mida nende itaalia kelner meile pakkus ja mida me tellisime. Vastasime et kõik on hästi ja suurepärane.

Kui meie toit toodi siis see Itaalia kelner vabandas et ta on Rootsis olnud ainult 6 kuud ja loodetavasti me saame aru ta rootsi keelest. Vau. 6 kuuga sellisel tasemel.  Mina sellise ajaga ei rääkinud just palju, nii et igati tubli poiss- kui ikka vaja rääkida siis õpib 6 kuuga põhiasjad selgeks no vähemalt sõnavara mis tööl vaja läheb.

Toit oli maitsev ja kõhud kõvasti täis nii et magustoiduks enam ruumi polnud.

Pühapäeval grillisime kala. Surusime terve lõhekala meie pisikesele grillile. Väga maitsev oli, nämm nämm, nämm.