Soolaleivapidu

Nädal läinud nagu niuhti. Tööl käib kiire töö andmebaasiga. Möllan hommikust õhtuni uue tarkvaraga ja proovin leida kõige paremat lahendust et uus andmebaas ühildada Surpac programmiga. Asjad edenevad ja järgmine nädal peaks saam kõik joonde. Meile tuli appi Kanadast pärit naisterahvas Pat, kes on kursis uue tarkvaraga rohkem kui meie. Tema õpetab mulle ja Halinale uut programmi ja kõiki selle vigureid, koos õpime iga päev midagi uut, mida uue tarkvaraga saab ja ei saa teha. Kuna Pat Surpacit ei tunne siis on jäänud hetkel minu õlule uus andmebaas ühildada Surpaciga ja Halina siis keskendub puuraukude logimisele ja programmi info sisestamisele.

Kolmapäeval hakkas juhe juba vaikselt tööl kokku jooksma, sada korda proovi ühte ja sama asja aga teist teed pidi ja nii siis juhtuski väike apsakas. Iga kord kui midagi jälle avastasin panin selle oma abifaili kirja ja jagasin siis seda Pat`i ja Halinaga. Seekord siis panin kirja et millised on Surpacis kohustuslikud tabelite nimed. Puuraugu  proovide sisestamisel on tähtis proovi  võtmise sügavus. Meie tabelites on need inglise keeles märgitud : depth_from ja depth_to (sügavusest ja sügavuseni).  Kirjutasin siis abifaili et kohustuslik tulba nimetus on: death_ from ja depth_to (surmast ja sügavuseni).

Saatsin faili muidugi kenasti ära ja alles paar tundi hiljem märkasin et uuuups! Õnneks on Pat ja Halina väga lahedad ja saime koos kõvasti naerda.

Kolmapäeva õhtul käsime Per`iga pangas ja tegime kõikvõimalikud kindlustused: korterile, varale, elule ja tervisele. Autod said kindlustatud kohe siis kui ostsime nii et kui soovime siis saame alles aasta pärast kindlustust vahetada. Kindlustusfirmat võib Rootsis kord aastas vahetada. Ma ei tegi kuidas Eestis sellega lood on.

Neljapäeval alustasime soolaleiva peo ettevalmistustega. Per koristas tube ja mina küpsetasin tuuletaskuid ja soolasin pange täie kurke.

Mis on lehtede all peidus?

Reedel sain kella 13 tööga ühele poole, viimased ostud poes ja kell kaks alustasin vaaritamist. Kella 19.00 oli külalisi oodata. Aeg surus peale ja alguses tühise tööna näivad suupisted võtsid palju aega. Aga kell 18.50 panin tomati  küüslaugu saiakesed ahju ja uksekell helises ning esimesed saabujad olidki kohal. Pidu võis alata.

 20 minutit hiljem oli jutusumin juba toas nii suur et muusikat oli vaevu kuulda, järelikult oli inimestel tore. Üritasin kõigiga pisut vestelda ja sebisin ringi ning aeg muudkui lendas. Märkamatult oli kell 22 ja oli aeg sügavkülmast välja võtta, hoole ja armastusega sinna paigutatud, Vana Tallinn. Tehtud.  Veel kolm inimest juures kes arvasid et see on imehea jook ja palusid seda endale tuua kui järgmine kord Eestisse lähen.  

Saime soolaleiva kingituseks veiniklaasid, šampuse klaasid (täpselt see mida soovisime, nii äge), lilli, veini, põlle, napsu, šokolaadi, ananassi, mälupulga, lauamängu (Dominion), golfipallid ning  Sebastian ja Conztanse (sakslased) tõid leiba ja soola! Oi kui soe tunne südamesse valgus! Nii lahe!

Viimased külalised lahkusid kell 1. Tunnike koristamist ja kell 2 sai magama.

Järgmise üritusena tuleb teha lauamängu õhtu, annan siis hinnangud mängule. Mängul pidi olema mitu osa, aga neid saab ka eraldi mängida.

Laupäeval ärkasime alles kell 12 päeval. Kell 15.00 otsustasin et on aeg midagi teha kuna õues oli võrratu ilm. Sõitsin autoga linna ja tegin 11,5 km matka  jõe ääres. Sama rada mis ma esimene aasta Rootsis tulles käsin. Seekord olin targem. Võtsin kaasa veepudeli ja kilekoti seente jaoks. Tarkus aga polnud piisav. Lõõmava päikese käes on selgelt 0,5 liitrit vett vähe 2h mataka jaoks, eriti veel siis kui eelmise päeva õhtusündmused on sinu kehast igasugusegi vedeliku välja imenud. Oma veevarude säästmiseks sõin teepeal marju ja lugesin hoolega oma lonkse. Sain seekord hakkama ja järgmine kord  olen jälle targem. Teel leidsin ka seeni. Ilusad kaseriisikad ja mõned puravikud.

Reede õhtul sai soolaleiva peol Pat`iga kokkulepitud, et pühapäeval lähme golfi mängima. Nii sai ka tehtud. Ilm oli võrratu, seltskond samuti.  Kõik jäid oma mänguga rahule. Ilus lõpp nädalale.  Õhtul kell 18 käis Per sulakat mängimas ja mina kupatasin kodus seeni J. Elus esimest korda.

Jälle tööl

Esimene tööpäev peale puhkust (28 juuli). Esmaspäeva hommik, kell 4.44 äratus. Õhtul oli küll  plaan hiljemalt kell 22 magama minna, aga True Blood seriaal oli nii hea et tuli viimane osa ka ikka ära vaadata ja magama sai alles kell pool kaksteist.

Elame nüüd Skellefteås ja hetkel on meil üks auto. Hetkel peame veidi rohkem sõitma. Per alsutab tööd kell 6. Aga enne seda peab ta veel minu tööle viskama. Kell 5.30 olin karjääri teeotsas  ja otsustasin sealt jala kontorini asutuda muidu jõuan tööle liiga vara. Teeotsast on kontorini kuskil 2 km. Täpselt paras hommikuseks virgutavaks jalutuskäiguks. Umbes 800 m enne kontorit peatas üks neiu auto kinni ja võttis mind auto sisse. Jah just sisse ja mitte peale. Sest ma ei roninud auto kapotile või katusele vaid tegin viisaka inimese kombel ikka ukse lahti ja istusin auto sisse.

Väljend ”auto peale” tundub kuidagi vale. Võin ainult oletada et väljend auto peale tuleb vanast ajast kui hobuste ja vankritega sõideti. Siis tundus see väljend täiesti loogilisena. Vankri peale võtma.

Teisipäeval (29 juuli) saime pesupesemisega boonuseks ka põrandapesu. Nimelt pesumasina äravoolutoru oli lihtsalt pistetud seinas oleva toru sisse. Oleme juba mitmeid kordi pesu pesnud ja eks siis iga korraga liikus see toru sealt seina küljes olevast torust veidike välja. Teisipäeval suutis see väike torujupats ennast vabaks päästa ja kogu vannitoa põranda üle ujutada. Õnneks on meil vanni all äravoolu koht nii et suurt uputust ei tulnud aga terve põrand sai lainetades puhtaks pestud. Kaks ühes.

Igas korralikus majapidamises peab olemas olema Mägi Aivari teip  (selle õppetunni sain juba esimesel päeval kui 8 juuli korterisse kolisime). Seega peale puhkust Rootsi tagasi tulles ostsin juba teisel päeval suure rulli teipi, akutrelli, kruvid, tüüblid, naelad ning lopetuseks libises kassalindil ka vesilood. Ikkagi Insener! Riiulid tuleb seina sirgelt panna. Nüüd oli teip kohe käepärast olemas ja pesumasina toru sai esimesed teipimised uhiuuest teibirullist. 2 min ja parandustöö oli tehtud.

Juba kolm nädalat olen saanud valesid telefonikonesid. Küsitakse Rebekat. Esimene nädal vastasin viisakalt, et sellel numbril Rebekt ei ole. Teine nädal küsiti minult, et kas ma alles sain selle numbri? Vastasin viisakalt et see number on mul juba kümme aastat.

Kolmandal nädal võtsin lõpuks julguse kokku ja küsisin järjekordselt helistajalt et millist Rebekat te otsite. Ja selgus et tegu on ühe minu tuttavaga. Otsustasin Rebekaga ühendust votta ja kirjutada talle FB.

Kuna täpitähtedega ü ja õ on siin raskusi (klaviatuuril puuduvad), siis sai kirjutatud järgmised read:

Tere Rebeka,

Loodan et kõik on hästi.

Põhjus miks ma kirjutan on see, et juba kolm nädalat helistavad inimesed minu telefoni  numbrile ja kusivad Rebekat ja täna siis kysisin et millist Rebekat ja öeldi et sind J. (Muide X vallavalitus tahab sinuga hirmsasti kontakti saada mingi avalduse asjus).

Kas sa oled kuidagi oma telefoni minu numbri peale suunanud? No igatahes paljud inimesed igatsevad sinuga kontakti saada J

Kõike paremat

Postitasin teksti ära ja oh jama. Alles siis nägin et olin sõna asemel küsivad kirjutanud kusivad ja mitte kysivad. J J Saatsin kohe ka vabandava paranduse.

Nädal hiljem müstilised kõned lõppesid.

Paari nädalaga oleme korteris saanud kõik lambid lakke, kardinapuu köögis on seinal ja ruloo magamistoa akna ees. Hakkab looma. Aga nalja sai selle lambi panemisega. Kõigis tubades on laes standard pistikud lükkad aga lambi juhtme pistikusse, kruvid lambi lakke ja korras (http://emckudikael.blogspot.se/2012_09_01_archive.html 9 september „Koolitus“). Aga loomulikult peab olema alati see üks lamp laes kus ainult juhtmed ripuvad. Kumbki pole meist elektrik ja saime aru, et meil on abi vaja. Õnneks on Per`i vend elektrik. Skype`i teel sai juhtmed üle kontrollitud (voolupliiatsiga loomulikult) nii laes kui ka lülitis. Kui kõik oli selge, et juhtmed on tipp topp, oli vaja laes ühendada must juhe N tähisega auku ja roheline L tähisega auku. Meie plaan oli panna lakke samasugune standard pistik. Laes juba kruviaugud olid nii et  ainult jääb juhtmed pistikusse pista ja siis see ringikujuline plaat ,mille sees on pistik, lakke kruvida. Laed on meil kõrged ja me ise oleme sellised parajad jupatsid, siis ega eriti hästi ei näe kus need augud seal on kuhu juhtmed suruda tuleb. Pärast kümmekond minutit pusimist saime juhtmed lõpuks korralikult kinni ja siis selgus et selle ringikujulise plaadi läbimõõt on liiga väike. Ei ulatu kruvideni. Raisk J! Täiesti minu viga mina selle vidina poest ostsin. Üldse ei arvanud ka et neid võiks olla eri mõõte. Järgmine päev me poes suurema läbimõõduga plaati ka ei näinud ja siis otsustaisme et paneme sinna lihtsalt pistiku ja siis lamp peale. Ega keegi sinna lambi alla ei näe. Meil on selline lamp mis kattis augukoha kenasti ära.

Per on endale nüüdseks ostnud ka oma auto. Peugeot 307. J Mis tuletab mulle meelde ühe naljaka seiga.  No mis naljaka, lihtsalt vanaks hakkan jääma ja mälu jupsib.

Reedel, 9 august, tulin töölt koju ja vaatasin et autot on vaja tankida. Sõitsin siis bensukasse ja peatusin vaba automaadi juures. Mõni inimene oli tanklas peale minu veel. Jätsin auto seisma, võtsin pangakaardi ja... no ei tule meelde kuidas bensupaagi luuk lahti käib. Kus on nupp?  Silme ees terendas ainult mu endise auto (Volvo) nupp ja kõik. Tühjus. Vaatan kõik võimalikud kohad armatuuril läbi aga pole. Idee äkki käib luuk väljast lahti lihtsalt lükkad klõpsti ja lahti ta ongi. No ei. Klõpsan ja kangutan aga ei midagi. Inimesed tanklas juba kergelt muigavad. No mis seal siis ikka.  Tuleb olla tugev ja tunnistada oma kaotust. Istun autosse ja sõidan ilma tankimata koju. Kodus siis Per`ile räägin et mis juhtus ja küsin et kas ta mäletab kuidas bensiiniluuk lahti käib. Ennem kui ta vastab, saab ta muidugi hea kõhutäie naerda ja siis ütleb et see on põrandal istme kõrval. Muidugi! Nüüd lõi kohe pildi ette. Ikka ei tohi puhkusel olla nii kaua. Per ju sõitis sellega kui mina veel puhkasin ja siis kui tagasi tulin ikka tema sõitis, viis mind tööle ja tagasi. Ma polnud nii ammu tankinud seda autot.  Aga jah, oh seda mälukest.

10 juuli käsid Tina ja Kenneth meil külas. Muljetasime puhkustest ja no muidugi tulid nad ka korterit piiluma. Tegin eelroaks ja näksimiseks ja magustoiduks tuuletaskuid. Soolased täidised olid grillkana täidis ja teine tuunikala täidis. Magusad täitsin vahukoore ja toorjuustukreemiga Õiget kohupiima siin ju pole. Ühest taigna portsust sain umbes 40 tuuletaskut, millest 10 tegin magusat ja ülejäänud soolased. Arvasin et saame neid siin veel mitu päeva süüa, aga ei. Kella kaheteistkümneks olid kõik otsas ja tuli külmkapist uusi asju laule tuua.

Kes mind hästi tunneb siis teab et minu arust on maailma parimad asjad värskelt soolatud kurgid. Siin üleval põhjas aga, väikseid avamaa kurke ei ole. No, kus häda kõige suurem seal tuleb ise lahendusi otsida!  Mõtlesin et proovin siis pika kasvuhoone kurgiga. Ostsin poest kurgi ja tilli (mu oma kasvatatud till on kõik otsas), küüslauku ja soola oli kodus ning mustsõstra põõsas kasvab meil nüüd hoovis. No mis paremat elupaika võiks veel tahta! Lõikasin pika kurgi suupärasteks ribadeks ja soolvesi peale ning muu kraam ka. Jäin ootama. Pärast kahte tundi käsin juba maitsmas. No hakkab looma.  Hilisematel õhtutundidel oli juba täitsa paras krõbistada. Loomulikult ei ole see sama mis teiste kurkidega aga no midagi ikka. Reedel siis pakkusin soolatuid kurke ka Tinale ja Kennethile. Kurgid olid vaieldamatult õhtu minevaim söögipoolis. Ainuke viga pikkadel kurkidel on see, et üle kahe päeva nad eriti soolvees seista ei taha. Lähevad veidi imelikuks.  Nii et kui teha, siis teha õhtuks paras portsjon ja veidi rohkem, et hommikul oleks ka midagi head kohe ruttu põske pista.

Neljapäeval tellisme korterisse mööblit. Diivani, raamaturiiulid. Oh tahaks juba asjad kätte saad ja neid kokku monteerida. Mõnus ajaviide.

Õhtul sain kokku plägatibidega (Ainult Reili oli puudu). Oh kui tore oli teid näha. Nagu mu isa iga pühapäev ütleb: „ No küll see Skype on ikka tore asi!“. Seda ta tõesti on! Hetkeks tundus mulle et olen tõesti Eestimaal oma kallite sõprade keskel ning miskit pole muutunud. Ikka samad naljad ja otsekohesed ütlemised, olen liiga kaua sellest lõõpimisest eemal olnud, sest plägad suutsid mind punastama panna.  Igatsen teid VÄGA J!

Ilusale õhtule järgnes sama suurepärane hommik. Reede hommikul (16 august) tööl olles, leidsin oma postkastist kirja, et üks teatud mitte rootslasest mäeinsener pakib asjad kokku ja asub uutele jahimaadele. Ma pean ennast üle keskmise tolerantseks inimeseks. Aga no ma ei suutnud oma naeratust näol kustutada. Aeg-ajalt mu südametunnistus muidugi tuletas mulle meelde, et kas on õige nii rõõmustada. Ma ei saanud sinna midagi parata, naeratus ise hiilis tagasi J. Ma pole kunagi nii suurt rõõmu kellegi töökohavahetuse üle tundnud. Sõprade uue ja parema töökoha puhul on mul alati hea meel aga no reede hommikul ma lausa särasin.

Õhtul käisime peale tööd Per`iga golfi mängimas ja siis Tina juurde õhtusöögile. Tal oli juuli lõpus sünnipäev ja siis nüüd väike tähistamine. Mängisime kaarte ja lauamänge.

Laupäeval olid taevaluugid valla ja sadas kõvasti. Hoolimata vihmasajust läks Per golfivõistlustele. Mina jäin koju ja hakkasin õhtuseks jõevähi sööminguks ettevalmistusi tegema. Pidin poodi minema paari asja ostma. Sõitsin poe juurde aga kuskil polnud parkimiskohta. Sõitsin siis ühe teise poe juurde kus me tavaliselt ei käi, sest seal on väiksem valik. Parkisin auto ja läksin poodi ning mis ma oma üllatuseks ja suureks rõõmust poest leidsin. Väiksed kurgid! Mitte küll palju, aga siiski. Ostsin kõik ilusamad kurgid ära nii et poodi jäi ainult paar kurki. Milline tore leid. Kodus soolasin kurgid kohe sisse.

Õhtul osalesin Skype`i kaudu oma vennanaise sünnipäeva üllatuspeol. Mina ja Keili ema, kes on Soomes, saime „Üllatus!“ karjuda läbi interneti. Küll see Skype on ikka üks tore asi. Üllatus oli mis sugune ja sünnipäevalapsele ikka korralik üllatus.

Kell 19 tuli Per koju koos auhindadega. Üldarvestuses kolmas koht ja esikoht augule kõige lähemale löömises. Auhinnaks. Firma logoga põll ja grilltarbed. Vägev! Jõevähk maitses sama hästi kui eelminegi aasta. Nämma. Kõrvale sai võetud mõned pitsid Vana Tallinnat.

Pühapäev möödus rahulikult, väike grill ja chill. Super tore nädalavahetus oli

Eilne tarkusetera

Rootsis teevad koerad Voff-voff. :)