Die Hard

Esmaspäeval tööl olles avastasin koosolekul, et mul on teksad jalgevahelt katki. Hakkasin jalga üle põlve panema kui tundsin et midagi on valesti. Surusin siis jalad kenasti kokku ja piilusin silmanurgast ega keegi ei näinud midagi. Õnneks olid kõigi pilgud pööratud  ekraanile ja minu paljastatud ihu jäi neil märkamata. Üritasin kontoris too päev liikuda nii vähe kui võimlik ja kui liikusin siis nagu imelik nukk kellel on jalad kokku õmmeldud.

Neljapäeval pärastlõunasel töötunnil (u kell 15) kuulasin Põhja-Tallinna lugu: „Meil on aega veel“ juba päris mitmendat korda kui korraga tõusis Erik teispoolt vaheseina  püsti ning kiikas mind ja küsis et: „Kas ma laulan kaasa?“ Olin süüdi, endalegi märkamatult oli laul mind nii kaasa haaranud, et vaikselt (ilmselget siis mitte piisavalt vaikselt) sosistasin kaasa laulda. Vabandasin Eriku ees. Ta ütles et pole midagi, ta lihtsalt oli mõelnud et mis ma teen, räägin telefoniga või tõepoolest laulan kaasa.  Kuulasin laulu edasi, aga enam kaasa ei laulnud. Endal nägu õhetamas peas.

Reede õhtul tegime endale jõuluõhtusöögi. Meie viimane nädalavahetus, mis saame koos veeta enne jõule. Kuhjasime lauale kõike head ja paremat. Tüüpiline rootsi jõulusöök. Kala, lihapallid, ribi, vorstikesed, sinki, sült jne. Ning siis veel Eesti poole pealt lisaks täidetud munad (mis ma suutsin korralikult üle soolata) ja singirullid. Süüa oli nii palju et jätkus ka järgmiseks nädalaks.

Laupäeval käsid Tina ja Kenneth külas. Lunastasime õhtusöögiga oma viimase bowlingu  kaotuse võla. Retseptiraamatust olin Tina juba varem valmis valinud Kiievi kotletid. Pole neid elus kunagi ise teinud. Ainult poes müünud. Egas midagi teeme ära. Kell seitse olid külalised kohal ja toit valmis. Aga see nädal pole lokkamisega ma samal lainel. Õlis pannil küpsetades jäid rullitud kanafilee seest veidi tooreks. Oh jumal! Egas midagi korjasin kiivikotletid taldrikutelt tagasi ja panin 10 min ahju. Siis olid täitsa head, aga või oli nüüd väljas ja polnud enam see õige kiievi kotlet. Järgmine kord olen targem.

Pühapäeval käisin vaatamas Kääbikut (Hobit) väga hea film ootan juba põnevusega järgmist filmi ja tekkis kange tahtmine raamatut uuesti lugeda.

Nädala küsimus: Mis on parim jõulufilm?

Õige vastus on loomulikult......  Just nimelt Die Hard. Põhinedes internetis surfates ja erinevaid edetabeleid vaadates.

Kõigile kauneid jõule ja head uut aastat.

https://www.youtube.com/watch?v=MgIwLeASnkw

Järgmise aastani!

Kiusatatud

Kanaari saared olid mõnusad.

Esimesed kaks päeva oli veidi pilvine, aga pärast seda „võlusime“ päikse välja. Mäekate moodi.

Käisme veepargis ja loomapargis- vaatasime delfiinide ja papagoide showd.

Kolasime linna peal. Käisime rannas, lebotasime hotellis basseini ääres. Mängisime minigolfi. Sõime ohtrasti ja magasime palju. Tõeline puhkus.

Hotelli jõudisme laupäeva (17.11) õhtul hilja. Umbes kella 23.30 paiku. Regasime ennast ära ja meid ootas restoranis väike öine eine.

Kõhud täis, suundusime magama. Kõigepealt käis Per hambaid pesemas ja siis minu kord. Vannitoa põrand oli päris märg. No annab ikka hambaid pesta nii et põrand ujub.

Kobisin magama.

Hommikul läksin vestu ja põrand oli kuiv. Ilmselt põrandaküte oli oma töö teinud. Istusin siis potile ja jehuu. Mõnusalt kõigub. Pott oli ikka täiega põranda küljest lahti.

Pärast veetõmbamist sain aru kust see vesi põrandale sai. Põranda ja poti vahelt hakkas lainetama.  Ja pärast poti korigeerimist hakaks ka seinaga ühendatud torust vett välja ajama.

Läksime siis infolauda ja palusime et kas oleks võimalik korda teha või äkki uut tuba. Lubati töömehed asja uurima saata.

Elasime teisel korrusel ja kui me mööda terppe oma toani jõudisme olid juba töömehed toas.

Käsime siis linnas hommikust söömas ja tagasi tulles oli kõik tipp-topp korras. Kiired poisid.

Hea nali oli ka vooditega. Meil oli toas kaks voodit mis olid kokku lükatud.

Nali seisnes selles, et voodid olid ratastega ja kui ennast vähegi liigutad või tahtsid naabrile külla minna siis voodid muidugi hakkasid liikuma.

Ratastel olid õnneks ka pidurid. Aga neid tuli iga õhtu kontrollida, sest koristaja  pani ainult ühe ratta piduri alati peale.  Teise pidime ise panema siis kui see voodi liikudes jälle meelde tuli.

Viimati nägin ratastega voodeid haiglas.

Tagasi tulles läks meil pagas kaotsi. Nimelt mul oli sõprade soovil bronnitud lennuki taga osas koht päikesele. Lubasin kaasa võtta ja siis Eestisse saata. Ootasime miski 1 h lennujaamas saime oma kohvrid tagasi aga päikesest pole ühtegi jälge.

Ma tõesti proovisin.

Eelmine nädal kolmapäeval (28.11) jäin haigeks. Köha, nohu, kurk valutas. Ka see nädal nohu jätkus.

Reedel 7 detsember tähistasime St. Barbara mälestuspäeva. Kokku oli meid 10 inimest. Mägisime piljardit ja ajasime juttu ning kell 00:00 lausime Glück Auf laulu, millele järgnes kesköö snaps. Koju sain kella 2 paiku.

Pühapäeval käisme Per`iga Skellefteas jõuluturul.  Tallinna jõuluturule jääb ikka kõvasti alla. See oli siin muidugi ka ainult üks päev.

Minu leiutatud uus sõna: Kiusatatud

Sõbraga internetis suheldes kirjutasin et, Kas oled nüüd kiusatatud?  Tähendus-  kiusatuses olema. Näide: „Ma olen kiusatatud, nii väga tahaks minna külmkapi juurde ja võtta tükk shokolaadi“.