Variogram, histogram!

Variogram, histogram, sill, nugget, range, surpac, kriging, indicated kriging. Ühe sõnaga- Geostatistika kursus Helsingis.

Esmaspäeva lõunal alustasime Lenaga oma teekonda ”Muumi maale”.  Kõigepealt lend Stockholmi ja siis sealt Helsingisse. Maandusime kuskil kella 19 paiku. Väljas oli pime ja tuuline. Lõpuks kui hotelli jõudsime hakkas paduvihma alla kallama.

Hotelliks oli meil valitud Radisson Blue Seaside.  Saime toad kätte ja otsustasime et sellise ilmaga küll kuhugi välja minema ei hakka ja sööme õhtust Restorani hotellis.

Menüü oli kallis, no mida oligi oodata. Tellisin midagi kanaga ja ühe õlle ning kokku läks 27 euri. Teenindus andis paljugi soovida ja no pärast seda prae söömist oli mul kõht veel kergelt tühi. Aga mis seal ikka. Kell oli palju ja lubasin et teen kõik hommikusöögi lauas tasa.

Teisipäeva hommikul kohtusime Lenaga kell 7.30 hommikusöögi saalis. Hullumaja. Õnneks oli Lena meile väikse lauakese leidnud ja asusime inimmassi vahel endale toidu juurde teed rajama. Enamus inimesi olid pärit ilmselt Aasiast ning lisaks jäid silma veel neli nunna.

Pärast hommikusööki jalutasime (2 km) meie koolituse kohta ja kursus võiski alata. Koolitus algas kell 9 ja kestis kella 17.00. Variogrammid, histogramid, statistika, kriging jne. Aju huugas pärast esimest päeva ja kolm oli veel tulemas. Õhtul läksime otsima mõnda paremat restorani kui seda oli meie hotelli oma. No mina vähemalt lootsin odavamat. Vaatasime kaardi pealt järgi kolm restorani.  Vahemere, Soome ja Vene restoran. Esimene restoran ei tundunud kuigi ahvatlev. Teist restorani me ülesse ei leidnud ja selleks ajaks olime juba  vedi väsinud ja näljased ning valisime esimese restorani, mis ette jäi. Võtsin eelroaks veiseliha carpaccio marineeritud seente ja sibula salatiga ning pearooks lamba.  Kõrvale väike pokaal punast veini. Toit oli tapvalt hea ja seda ka hind 47.50 eur. Aga tegu oli ikkagi minu elu parima eelroaga. Ülimaitsev. Kell 20.30 jõudsime hotelli tagasi ning kui me uksest sisse läksime siis nunnad läksid linnapeale. Õhtul veel veidi arvutis ja kell 22.30 uneaeg.

Kolmapäeval oli ilm sombune ja tibutas veidi vihma, aga me otsustasime ikkagi jalutada. Päev möödus kiirelt ja jällegi informatsiooni uputus. See millise meetodiga ja kuidas me täpselt block modelis varu hindame, meil Lenaga veel selge ei olnud. Palju segasem kui esimesel päeval. Minu lootused jäid neljapäevale kuna siis oli meil ette nähtud terve päev arvuti taga ülesandeid.

Kell 17 oli koolitus läbi ja kuna õues sadas veidi siis otsustasime et täna lähme kuhugi kohta sööma  mis asub meie koduteel.  Vaadanud mõned kohad üle. otsustasime  minna ühte bistroo/kohviku moodi söögikohta.  Sõin pastat mis oli väga maitsev ja teenindus oli ka suurepärane. Portsjon oli nii suur et ma jõudsin vaevu pool ära süüa.  Suur õlu ja hiigelpastataldrik kokku 19.50 eur.

Neljapäeva algas kenasti . Esimene ülesanne oli konkreetselt ettevalmistatud ja kõigil eesmärk selge. Mu lootus kasvas, et täna on see päev kus saabub valgus. Aga järgmise ülesandega oli ahastus kuubis ning järgmised ülesanded läksid veelgi segasemaks. Lõunalauas oli tore kuulda et enamusel on sama probleem. Täpselt ei saa aru miks me midagi teeme. Minu lootus täna selgust saada oli lõunaks kadunud. Pärast tegime veel harjutusi.  Mõni üksik oli okej.

Päeva lõppedes oli rõõmus meel et õues päike paistab. Jalutasime hotelli, viisime arvutid tuppa ja läksime vene restorani ”Saslik” otsima.  Ja h just nii oli restorani nimi hotellis olevas raamatus kirjutatud. Oh kuidas ma unistasin seljanka supist või pelmeenidest.

Restoran oli tõeliselt venepärane. Samovarid ja matrjoškad. Kuldsete raamidega pildid Peeter I ja muudest tähtsatest tädidest onudest keda ma ära ei tundnud. Kõlaritest kostis tõelist nostalgilist vene muusikat ja restoranis valitses hämar valgus.

Istusime lauda  saime menüüd. Pelmeenid  olid olemas aga karulihaga ja maksid 18 euri. Ning see polnud isegi põhiroog. EI. otsustasime siis võtta lõpuks eelroaks Borš supi kapsapirukaga ja mina valsin põhiroaks vana hea teada tuntud Kiievi kotleti  ning Lena valis lõhe.

Supp oli suurepärane ja pirukas ime hea. Nagu ma varem olen maininud siis Rootsis soolaseid pirukaid pole poest saada. Siin süüakse hot doge. Nii et kui isu tuleb peab ise küpsetama.

Supp söödud jäime põhirooga ootama. Ja siis see saabus tulikuumal säriseval alusel.

Eestpoolt siis vaadatuna. Minu Kiievi kotlet, mille all oli tundmatuks jääda soovivast aedviljast valmistatud vorm. (arvatavasti kartul ja peet). Ning selle kupatuse all hapukapsas.

Edasi paremal marineeritud sibul. Mis maitses nagu ehtne šašlõki marinaadi sibul. Pärast sibulakausi asetsevad kaks kapsa mäge. Vasakul punane kapsas ja paremal valge. Kapsamäed olid kaetud hapukurgi, ubadega. Kapsamägede taga olid marineeritud ümmargused sibulad (pildil neid kahjuks näha pole) mis olid ahjus valmistatud. Need olid ülihead.  Vasakul  punase kapsamäe taga oli peedi torn ning  sellest paremal  lösutab, vaniljekastmega lillkapsa kausi peal, lõhe.

Toit oli väga  maitsev ainult lillkapsas vanilje kastmega oli veidi võõras. Mõlema ühiseks  lemmikuks osutus punane kapsas mis oli kerge jõulumaitsega.

Reedel oli viimane päev. Viimased loengud ja harjutused ning kokkuvõte. Asi sai veidi selgemaks, aga palju jäi siiski segaseks.

Reedel kell 17 väljus mul laev Tallinnasse. Küsisin firmalt et kas on võimalik, et tulen tagasi pühapäeval ja saime kaubale et ostavad mulle tagasilennu pileti Tallinnast ja vahe maksan maksan ise kinni- võtavad palgast maha. No sellist suurepärast võimalust ei saanud kasutamata jätta.

 Ilm oli veidi tuline ja kohati kõigutas mõnuga, tulin Linda Line`iga . Õnneks kannatas rahvas kõigutamise ära ainult üks väike poiss ei pidanud vastu ja pani reisisaalis pakid maha.

Õhtul käsime Sandraga meie joaks uues kohas söömas: „Kukeke“ . See baar/bistroo asub Telliskivi 57 ning omanikuks Anni Arro. Hind on igati mõistlik ja söök suurpärane. Teenindajad toredad ja rõõmsameelsed. Soojalt soovitame (räägin ka Sandra nimel ma arvan et ta nõustub minuga J) .-Praetud Läänemere räimed tartar kastmega ja kindlasti, kindlasti proovige, lisandiks võis hautatud vürtsikaid kikerherneid.

Laupäeval käisime juuksuris (pean ju juhust kasutama sest Rootsis on lõikus ikka päris kallis) ning õhtul käisime teatris.  Jah, tulin Rootsist Eestisse teatrisse. Käisime vaatamas Draamateatri etendust Augustiöö. Tegemist on tõsise tükiga, aga kohati saab ka naerda, ülihead näitlejad ning suurepärane lugu. Meile väga meeldis.

Pühapäeva hommikul, enne minu tagasilendu, käisime meile juba traditsioonilises kohas hommikust söömas. Nimelt Kalamajas asub tore kohvik Boheem (Kopli 18). Portsud on suured, hinnad on madalad, võrratu toit ning mõnus koht.

Järgmine nädal jälle Rootsis tagasi.