Tagasi Eestis

Tagasi jälle Eestis. Mis siis vahepeal juhtus...

2 juuli neljapäev. Päev algas sajuselt ja tuuliselt. Hommikul oli 6 tundi bussisõitu. Kulla kaevandamisel nägime open cuti. Karjäär oli 500m sügav ja 7 km pikk. Lisaks kullale sisaldab maak ka veel pisut vaske, mis on siin kõrvalprodukt.

Meie ööbimine oi, oi, oi, oi. Vägev! Kaks tuba, kööginurk ja milline vannituba. Ainuke jama on see, et telefon ei ole magamistoas vaid elutoas ja kui hommikul on äratus siis, peab teise tuppa ronima, aga samas jälle hea, et saabki paremini ülesse. Õhtusöök oli Turners vineyardis (ööbisime seal kaks ööd). Õhtul jälle 23 magama et kell 6 taas ärgata. Aa muide unustasin oma kampsuni eelmisse ööbimiskohta, jehuuu tore lugu küll. Kuid õnneks õhtusöögil meie giid küsis, ega ma juhuslikult pole oma kampsunit maha unustanud. See saadetaksemeile Sydnysse koos ühe naise kübaraga ja kellegi prillid olid ka veel seal.

3 juuli reede. Hommikul läks meil buss katki nii et pidime kuskil 30-40 min. asendusbussi ootama. Tänaseks objektiks oli Rio Tintole kuuluv Northparkers vasekaevandus (karjäär ja kaevandus). Karjääri sisenemisel oli suur silt Safety first. Üldse pannakse siin igal pool väga palju rõhku PPEle. Nüüd siis lõpuks saime teha ka kainustesti. Territooriumile sisenedes paluti kõigil „puhuda“. Kõik läbisid testi suurepäraselt.
Saime võimaluse külastada allmakaevandamist. Kaevandamistehnoloogiaks on BC. Ka siin on majanduslagus jätnud oma jälje. Kuna vase hind on kõvasti langenud, siis arendus ja laiendus projektid on jäetud seisma. Meie allmaagiidiks oli Oliver, kes on pärit UK ja tegi EMC kursuse aasta enne mind ning teadis väga hästi minuga koos õppinuid UK inimesi.
Õhtusöök „Basilis at 297“ restoranis. Õhtusöök on ekskursiooni kulude sees, mis seisaldab kolmekäigulist õhtusööki ja klaas veini. Menüüs on tavaliselt kirjas kaks valikut. Kaks eelrooga, kaks main meal ja kaks magustoitu.
Täna õhtul sai õhtusöögilauas jälle nalja. Nimelt professor Jaapanist pildistab kõike. No absoluutselt kõike isegi oma lõuna võileivast tegi viis pilti. Õhtusöögil tuli see jälle jutuks ning lõpuks otsustati teha duell sakslase ja jaapanlase vahel. Kaamerad on suletult laual sinu ees. Käsu peale tuleb haarata kaamera ja teha pilt. Loomulikult võite arvata kummal oli kiirem kaamera. Sakslane ütles selle peale et esimene asi mis ta kodus teeb on, ostab kiirema kaamera.
Homme hommikul lahkume siit piiirgonnast vaikselt Sydney poole tagasi.


4 juuli, laupäev. USA iseseisvuspäev. Täna hommikul saime kaua magada kella 8 jehuuuu. Tunnen ennast jälle välja puhanuna. Väljasõit kell 9.20 ja edasi kolm tundi bussisõitu. Käisime Siniseid Mägesid vaatamasi ja jalutasime vihmametsas. Väga lahe. Sõitsime maailma kõige järsema railwayga 52 kraadi kalle. Mul oli siiralt hea meel et istusin keskel ja mitte kuskil ääres. Ööbimine oli seekord vanaaegses hotellis. Väga kobe koht. Õhtul oli pidulik jõuluõhtusöök. Saime väiksed mütsid pähe ja sellised tilulilu kingid. Pärast õhtusööki mängisin ühe venelannast professoriga piljardit. Esimese mängu sain õnnetult pähe kuna lõin kogemata musta palli auku. Teise mängu sain väga haledealt pähe. Kolmandas näitasin klassi aga ei saanud musta auku ja tema ka ja nii me siis leppisime viigiga. Õhtul käisid kolm vaprat kohalikus ööklubis. Hotelli jõudsin kuskil 2.30.

5 juuli, pühapäev.Hommikul kell 6.30 äratus. Ärasõit oli alles kell 8.45. Ma ei saa aru miks on nii palju aega vaja? Sain 40 min kõik vajalikud toimetused tehtud.
Käisime Wilde Parkis linde ja loomi kaemas. Tuhanded pildid tehtud asusime lennujaame teele. Kell 16. 10 lend Gold Coast`i. Surfers Paradise here I come !!!!!!

Minu hotell asus Surfers Paradise `ist 4 km kaugusel. Jalutasin mööda randa sinna ja tagasi, inumesed ujusid ja surfasid. Supper ilm! Käisin veel mega suures ostukeskuses ja üritasin ka netti saada, aga midagi oli süsteemil viga nii et raiskasin ainult raha aga netti ikkagi ei saanud. Damn!!!!!. Lõpuks siis õhtul üritasin uuest ja õnnestus ning sain nii palju oldud, et vaatasin konverentsi toimumise adre üle.

Teisipäeval varahommikul konverentsile. Konverents lõppes kell 18. Õues sadas vihma ja polnud mingit tahtmist linnapeale uudistama minna ja ega teisipäeva õhta vist midagi erilist teha poleks olnud ka, sellise ilmaga. Kolmapäeval jälle konverentsile ja lõunast lennujaama. Enne käisn veel hiina restoranis lõunatamas, et oh proovin midagi uut ja huvitavat! Ei!!! Ärge tehke seda! enne lendu ei tasu uut ja huvitavat söögipoolist proovida :)!!!!! Õnneks läks lend õnnelikult.
Mitmed tunnid Sidney lennujaamas ja siis 10 h lend Tokyosse. Kell 7 hommikul Tokyos ja sealt kell 11 lend Helsingisse jälle 10 h. Ning lõpuks kodumaa. Teil siin nii vihmane, aga õnneks olen nüüd päiksega tagasi!!!!!!!

Austraalia jätkub........

1 juuli äratus kell 6. 30. hommikusöök 7 ja väljasõit 7.45. Objektideks täna Xstrata coal (longwall mine) ja BHP- Bilitun open cut coal. Nii et terve päev sütt.

esimesena siis kaevanduse külast. Saades põhjaliku ohutuse loengu (naljatades, et neil pole mäepäästet kunagi vaja läinud ja keegi ei oska seda tegelikult kasutadagi) ja kaevanduse tutvustuse jaotati meid kole gruppi. I grupp läks vaatama Developmenty. II grupp läks longwall i vaatama ja meie pidime peale neid minema. Ehk siis olin kolmandas grupis. Pärast veidi ootamist viidi meid kaeveploki sissekäigu juurde ja jalutasime mööda transpordistrekki kaevandusse. Kuskil 100 m jalutatud tuli kaevandusest kihutades auto. Peatus meie juurde jajuht karjus meie järelvaatajale" Me peame need inimesed kähku kaevandusest välja saama!! Kiiresti kõik kasti!!!!" Ronisime kasti ja kihutasime kaevandusest välja" Meid pandi peakäigu juures maha ja auto pööras otsa ringi võttis ühe mehe peale ja kihutas tagasi. Mis toimub??? Ootasime ärevusega. 5 min saabus kiirabi. Piiludes streki suudme poole õnneks suitsu ei olnud, nii et põleng ei olnud. Varsti tuli strekist kihutav auto ja üks mees kanderaamil tõsteti kiirabiautosse. ja siis saabus veel kaks kiirabi autot. No mis toimub, seisad seal teadmatuses ja vaatad kuidas inimesed kiirabiauto juures sebivad Mis värk on ma küsin??????. Lõpuks tuli üks tööline ja ütles meile, et mees sai südamerabanduse ja varsti keegi tuleb ja viib meid kaevandusse. Nii oligi varsti jalutasime ees ja vaatasime kombaini. Masinad muidugi seisid, sest töötavate seadmete juurde kedagi külalistest ei lasta.
Siis veel mõnde küsimused pärast kontoris ja läbi ekskursioon siin oligi.


BHP- Billiton Mt. Arthur söekarjäär.
Karjääri sõitsime läbi oru mille ümbruses on kuskil 20 karjääri. Kuna oli tugev tuul siis koguümbrus oli tugevas tolmus. Iga karjäär kaevandab erinevat sütt, mille kihipaksus võib varieeruda 5-200 m.
Meie karjäär oli suhteliselt tolmuvaba aga tuul puhus 9 m/s nii et nii mõnelgi lsendas kiiver peast. Oh jah. Ilmselt on nooruses õpetatud tarkused meelest läinud. Minu oma jäi pähe :)
Karjäär ise on 8 km pikk. astangud one erineva kõrgusega sõltub katendi ja söe kihtidest. Katend lõhatakse puuraugu sügavus varieerub. alla 2m ei lõhka. Kõrgemad astangud on kuni 30m. Veo jaoks suuremad masinad on CAT 789. Purustamis ja rikastamis kompleks on supper. Nii tolm vaba ja vähese müraga pole ma veel kuskil näinud. Konveierid on kõik kinni ehitatud ja värvitud austaraalia loodusliku rohelise värvi. Külapoolsele küljele on ehitatud müra tamm, mis kaitseb ka liigse valguse eest. Söe puistangute ümber on veepihustid, mida vajadusle tööle pannakse. Protsessi juhib 1 operaator. Lisaks on veel elektrikud, hooldus jne inimesed. kokku 30 inimest.
Vägev. Lõpus peatati meie jaoks ka üks CAt 789, et saaksime pilti teha. Kuna küsida võib alati siis küsisin juhi läest, et kas masinapeale ka saab :) ja kuidas suudab üks austraalane kaunile (tuulest räsitud) eestalnnale ei öelda. Lubati masinale ja siis ka juba kabiini. Masina tipp kiirus on 47 km/h. Kahjuks ise seda proovida ei saanud :)

Nii ongi selle päeva tippuudised siin saarekesel tänaseks ilmselt läbi. Õhtuseöök ootamas ja homme kell 7 start ning 5h bussisõitu. Homme siis kulda otsima.

P.S. Täna nägin juba mitut kängurut, aga suht kaugelt. Pilti veel ei ole saanud teha


Känguruutamiseni