Puhkus on läbi ja panin siia kirja kirkamad hetked mis meelde jäid.
Varuge kohe aega. Seekord on pikim postitus. Ei tea kas lõuna pausiga ikka läbi saate loetud :D
Ametlikult algas
minu puhkus 2 juuli 2012, aga juba 29 juuni hommikul kell 7.30 alustasin sõitu
Helsingisse, et sealt siis laevaga Eestisse reisida. Reisikaaslaseks oli
Herbet. Üks minu Bolideni sõpru. Tellisin talle Eestist 15 radiaatorit ja nüüd
asusime siis koos teele, et mina saaksin koju ja tema radikad kätte.
Laev pidi väljuma
sadamast 21.00. Plaanisime olla sadamas 19.30. Nii et 1,5 tundi varu aega
juhuks kui ära eksime ja terminali ülesse ei leia. Viimane check in laevale
20.40. Peaksime vabalt jõudma.
Esimene peatus
oli Haparandas. Umbes 300 km oli sõidetud (kogu teekond 1021 km). Käisime poes
ja ostsime vett ning maiustusi teele kaasa.
Pärast poes käiku oli õige aeg GPS sisse lülitada ja sihtmärgiks
lääneterminal panna.
Bronnitud pileti
peal aga aadressi ei olnu. Oli ainult lääneterminal. Helistasin siis kähku
Sandrale ja sain aadressi. GPS loomulikult aadressi ei tunnistanud. Mis seal
siis ikka. Panime sihtmärgiks Helsingi ja arvasime et küll me siltide järgi ära
sõidame.
Kui oli juba
kuskil 600 km sõidetud ei olnud veel ühtegi märki mis näitaks palju Helsingisse
on. Varsti sai sõidetud juba 700 ja ka 800 km ei midagi. Ei mingit märki
sellest et oleme õigel teel. Alles 135 km enne Helsingit tuli vastav silt.
Yesss! Oleme õigel teel.
Sõitsime
sadamasse ja tegime Check in´i kell
19.33. Vägev! Veidi enne kella 20.00 olime juba laevas ning kell 20.10 hakkas
laev liikuma. Mida kuradit? Miks ta nii vara läheb? Herbet pakkus et äkki
oleme valel laeval et ehk läheme hoopis Peterburi. Oh ei!
No kurja mis värk
on ja siis läks pirn põlema, algul küll valest otsast aga siiski. Et äkki laev
lahkub Eesti aja järgi. Mmm mõte tundus kahtlasena, sest nii palju kui ma
sõitnud olen on lahkumine ikka sama ja saabumine on siis teise riigi ajaga ja
siis ühendasin juhtmed õigest kohast. Eestis ja Soomes on sama aeg ja seega
Rootsi ajast mõlemad tund aega ees. Nii et kokkuvõttes tegime me check in kell
20.33, mis on 7 minutit enne lõppu. Vapsee J.
Saime ikka kõvasti naerda, kuidas me selle pisiasja ära olime unustanud
ja kuidas meil vedas. Keerasime kellad õigeks.
Laupäeval
tutvustasime Sandraga Herbetile vanalinna ja pubisid. Õhtul käisime Erkil ja
Maril külas ning degusteerisime
erinevaid märjukesi. Südaöö paiku läksid Erki ja Herbet klubisse pidutsema mina
aga Sandra juurde magama. Pühapäeval chillisme niisama ja käisime (mina, Sandara
ja Herbet) kinos ning hiljem koos Erki ja Mariga söömas.
Esmaspäeval kui
pood avatud läksime radikatele järgi saime need kenasti kätte ja siis otsisime
veel mingeid ventiile Herbeti sõpradele, aga sellist meie poodides ei olnud.
Vähemalt tean nüüd mitmeid sanitaartehnika poode Tallinnas J.
Pärast seda kohtusime Ave ja Tiinaga Selveris, et laadida ülejäänud ruum
Herbeti mininbussis kesvamärjukesega.
Ostsime nii mõnegi kasti siidrit ja õlut. Kuna nad tulid mulle külla
siis oli hea saata juba joogid ette ära ja ehk pean nüüd oma ostetud varudega
selle aasta kenasti vastu.
Esmaspäeva õhtul
jõudsin lõpuks ka vanemate juurde. Algasid ettevalmistused peoks. 6-8 juuli
toimus siis minu ja Veiko ”kuldsed 90” pidu, et tähistada meie juubelit. Tänud
kõigile kes kohale tulid. Esimesest õhtu kirkamaid hetki oli Vana Tallinna
joomine. Laupäeval fotojaht, meeletu paduvihm ja poriloikudes hullamine ning
muud murumängud. Tänan kõiki kes kohale tulid ja loodan et teil oli sama lõbus
kui minul.
11 juuli asusime
mina, Ave, Tanel, Veiko ja Tiina teekonnaga Rootsi, et avastada veidike
Põhja-Rootsit.
12 juuli hommikul
oli aeg laevalt lahkuda ja pressida ennast viiekesi pikaks teekonnaks (808 km)
Skelleftea`sse. Kuna Ave sõitis siis jäi veel küsimus, et kes saab istuda ees
oleval kõrvalistmel. Mina ja Tiina erilist huvi algul ülesse ei näidanud ja nii
pidid asjad selgeks tegema Veiko ja Tanel. Parim viis selleks on muidugi vana
hea paber, kivi, käärid näpumäng. Veiko võitis.
Väga hull
kolmekesi taga istuda ei olnudki ainult keskel oli veidi kitsas. Algul istus
Tiina keskel aga umbes pärast 400 km vahetas ta Veikoga kohad. Veiko tuli taha
ja mina siis keskele. Polnud meil viga midagi. Rüüpasime veidi õlut ja tegime
niisama nalja.
Umbes 100 km enne
Skellefteåt sain ka mina eesistme ära proovida. No ikka kohe teine tera. J
Jõudisme Bolidenisse ja Per oli valmistanud meile õhtusöögi enda uues
korteris. Kõhud täis läksime minu poole asju lahti pakkima ja magamiseks
valmistuma.
Reede 13 juuli
saabus Sandra. Õhtul pärast kui Per oli töö lõpetanud ja veel mõned reisi sihtkohad oli üle vaadatud
alustasime oma väikest Rootsi reisi. Esimeseks sihtkohaks oli kämpingu leidmine
Luleås. Kell oli kuskil 20 juba kui jõudsime esimesse kohta mis mul oli välja
otsitud, aga selgus, et kõik kohad on täis. Tahtsime majutust majakeses, kuna
leppisime ennem kokku et telkides ei ööbi ja telke seega meil kaasas polnud.
Läksime siis järgmise kohta ja see oli kämping/hotell. Ainukesed kohad olid
hotellitubades ja ega meil erilist suurt valikud enam polnud, aeg oli hiline,
siis otsustasime seal ööbida. Grillisime vorstikesi hot-dog`i vahele ja
mängisime KUBB`i.
Laupäeva hommikul
pärast hommikusööki oli meil minigolfi turniir, kus võitjaks tuli Per. Edasi
suundusime Luleå linna shoppingu tuurile. Aga andsime 2 tundi. Mõni jõudis
selle aja jooksul käia läbi terve peatänava poed, teised jällegi piirdusid
ainult ühe kaubamaja külastusega.
Ostud tehtud oli
aeg minna Storforsen jõge kaema. Võimas vaatemäng. Pärast pikka jalutuskäiku
olid kõigil kõhud tühjad ning otsustasime teha kohapeal suppi. Rossolinik koos
vaatega. (Supi saatsime juba koos Herbetiga Rootsi).
Supp ja vaatepilt
oli vägev!
Kõhud täis asjad pakitud
Asusime teele Arvidsjaur`sse. Nägime teel ka põhjapõdrad ära. Kämpingu leidsime
lihtsalt ja saime ka kenasti majutuse. Õhtused tippsündmused olid ujumine,
batuut, kartulipudru lihapallidega, jenga.
Hommikul tegime veel mõned hüpped batuudil ja siis asusime teele. Käisime
vaatamas Sami küla majakesi. Ning suund
Malå peale. Vot see oli alles sõit. Metsavahetee kuskil eikellegimaal. Täielik
paduvihm. Jõudime sihtkohata ja selgus et ka seal on Sami majad, aga kuna nad
olid suht sarnased mis me juba nägime, (bensuka tädi jutu järgi) siis
otsustasime, et lähme parem koju ja chillime grillime seal. Enne oli plaan veel
külastada maailma pikimat köisraudteed (u 13 km) (http://www.linbanan.com/Linbanan.html)
aga vaatasime Internetist kuskilt turistidele mõeldud kodulehelt, et see on
kinni.
Alustasime sõitu kodu poole
ja Avel tuli mõte et võiksime ikkagi minna vaatama, et mida see köisraudtee
endast kujutab. Otsus vastu võetud.
Jõudsime kohale
ja selgus et pole kinni midagi. Iga päev kell 13.00 toimub sõit. Bronnisme
kohad järgmiseks päevaks ja tellisime ka lõunakarbid (põdraliha
kartulisalatiga). Ning suundusime õnnelikena koju, et homme saab sõitma. Õhtul
grillis Per meile liha ja ning mängisime kaarte ja tegime ka õlletesti. 5 erinevat õlut ja pidi ära arvama mis õlu on. 5 õllest sain 3 õigesti ja võitsin!
Esmaspäeva hommikul
16 juuli viisin Per`i lennujaama, tal algas puhkus ning ta sõitis Lõuna-Rootsi perekonnale
külla. Mina suundusin koju tagasi, et minna köisraudteega sõitma. Kohal pidime
olema juba kell 12, et saaksime piletid makstud ja lõunapakid kätte. Kaardi
maksmisega oli alguses jama, aga saime lõpuks ikka piletid kätte ja tegime
sõprust ka ühe kohalikuga. Ning pärast tuli välja et ta on sugulane ühe mehega
minu karjäärist, kes meil kaks kuud tagasi pensionile läks.
Kuna meil oli
veel veidike aega siis unistasime väikesest rongisõidust, mis seisis muuseumi
kõrval. Kuna sõprussidemed olid vajaliku mehega tehtud, küsis Tiina, et kas
sõita saab. Ja 5 min pärast olimegi juba väikeses kollases ümmarguses vagunis.
Kui Rong hakkas
liikuma äratas see muidugi tähelepanu ka teiste külastajate seas, eriti laste.
Pärast sõitu oli algusjaama kogunenud kari lapsi, aga nende õnnetuseks oli aeg
juba nii kaugel et tuli minna köisraudteega sõitma. Ei mingit rongisõitu
lastele tänu meile, eestlastele :D
Lõunakotikesed
näpuotsas arutasime et kas sööme üleval õhus või pärast sõitu. Otsust me vastu
ei võtnud ja nii juhtuski, et üks kabiin (Ave, Tanel ja Sandra) mugisid oma
lõuna üleval õhus ja meie kabiin (mina, Veiko, Tiina) pärast sõitu.
Õhtul käisime
Skellefteås discgolfi mängimas. Osutusin õnnelikuks võitjaks. No eks mul oli
koduväljaku eelis ka J.
Teisipäeval oli
Tiinal sünnipäev ja seega küpsetasid poisid hommikul pannkooke. Nämma. Käisime
Bolideni mineraali ja mäendusmuuseumis. Üritasime veel ühte kaevandusmuuseumi,
aga see oli kahjuks suletud. Läksime siis minigolfi mängima. Seekord tuli
võitjaks Veiko.
Õhtul oli väike
sünnipäeva pidu ja Herbet lubas meile grillima tulla. Hommikul ta astus läbi ja
küsis, et ega ma juhuslikult kana pole juba ära ostnud. Vastasin, et ei ole ja
küsisin, et kas ta tahab, et ma tuleksin temaga poodi kaasa. Ta ütles et pole
vaja saab hakkama. JA seda ta tõesti tegi. Vaatepilt mis avanes, kui ta oma
minibussiga meie hoovi sõitis oli kaugel sellest mida ma kana grillimisest
ootasin. Igati äge oli.
18 juuli asusid
Ave, Tanel, Veiko, Tiina ja Sandra kodupoole teele. Tallinnasse Helisngi kaudu.
Nad otsustasid sõitmiseks võtta kaks päeva mis on igati tark tegu.
Reede 20 juuli
kell 12.50 pidin ma sõitma Per`ile külla Ronneby/Kallinge lennujaama. Kuna
Chrisil oli sama päeva hommikul reis Parhasse siis otsustasime et sõidame koos
lennujaama. Annan talle auto teise võtme ja esmaspäeval saab ta autoga koju.
Mulle aga tuleb pühapäeval lennujaama järgi. Plaan oli väga hea. Jõudsime
lennujaama parkisime auto ja oh kurja olin varuvõtme koju unustanud. No mis
seal ikka kell oli 9 ja otsustasin et istun siis need tunnid lennujaamas. Kell
9.50 läks Chrissi lennuk ja jäingi üksi.
Kell 11.20
otsustasin, et on aeg lõunatada. Tellisin endale salati ja jäin ootama. Kell
oli 10.30 ei mingit salatit. 10. 40 ei mingit salatit. Otsustasin et ootan
11.45 ja siis lähen küsima. Just siis tuli klient ja tellis midagi ja mõtlesin
et no kui tema saab ka enne mind siis on küll midagi väga valesti ja nii
läkski. Vaatasin vesise suuga kuidas kõrvalalaud sai oma friikad ja burksi
kätte. Käsin siis küsimas et varsti juba pool tundi möödas aga salatit pole
näinud. Kohe hakkasid vabandama ja lubasid mul tasuta teed või kohvi valida.
Pole midagi hullu vastasin, et mul aega veel küll lennukini. Saingi varsti
salati kätte ja kell oli veidi üle 12 seega õige aeg pagas ära anda.
Check in oli mul
tehtud juba automaadis nii et nüüd jäi ainult pagas anda. Läksin siis leti
juurde ja tädi võttis mult kohvri ja siis ütles et lend Stockholmist siia
hilineb ( lennukil oli rehv vaja vahetada) ja seega ka tagasi minek Stockholmi
hilineb. Kuna ma peaksin saabuma Stockholmi kell 14.00 ja teine lennuk läheb
kell 14.40 siis on võimalus et ma ei jõua sellele. Kui nii juhtub siis nad
organiseerivad mulle teise lennuki kuhugi mujale lähedale lennujaama ja sealt
siis transpordi Ronneby`sse. Ronneby`sse nad mind täna enam saata ei saa, kuna
see oli päeva viimane lend.
No mis seal ikka
loodame et jõuan. Ta veel vahetas ära mu istekoha lennuki etteotsa, et saaksin
koheselt teisele lennukile tormata.
Vot siis, ise
sõnusin ära kui ütlesin, et aega küll oodata! Hakkasin siis uuesti ootama.
Tabloole ilmus kiri et lennuk saabub 13.35
Skellefteasse ja väljub 13.40. No nii kui nad väga tahavad siis hoiavad
nad teist lennukit veidi kinni ja viivad mu erieskordil lennukile ja ehk jõuan.
Aga mis te arvate kas lennuk väljus 13.40. No muidugi mitte. Pigem oli see
13.55. Nii et maandusin Stockis 15.00
Lendasime oma
lennu ära ja kui lennuki uks avanes oli stjuardessil vastas onu kes küsis, et
palun otsige miss Västrik ülesse. Kuna ma istusin kohe ukse lähedal siis juba
hüüdsin hella häälega: „Mina olen Västrik!“.
Onu kollase vestiga eskortis mind SAS pileti müügipunkti ja andis müüjale
juhised mulle pilet Malmö`sse anda. Ta ise läks mu kohvrit otsima ja teisele lennule saatma.
Müüja oli alguses
väga segaduses, et mis toimub jne. Aga siis ta sai teise naise käest mingi faxi
ja asus kiirelt tegutsema. Varsti oli
onu tagasi ja minul pilet käes ja nägin et seal oli kirjas lennuk väljub 15.30.
ee kell oli 15.12. Rutuga tollist läbi ja värava juurde, kus pardale minek
hakkas lõppema. Sain kenasti istuma ja siis turgatas, et raisk nad ei öelnud
mulle midagi, kuidas ma Malmöst Ronneby`sse saan. See on 2 h autosõidu
kaugusel. Eks näis.
Lennuk maandus ja
kui jõudsin pagasi ootamise kohta nägin silti oma nimega. Taksojuht oli mulle
vastu saadetud. J.
Taksojuht oli väga lahe, lobisesime terve tee ja lõpuks viis ta mu otse Per`i
juurde maja ette. Superlux.
Tutvusin Per`i
vanematega ja vennaga (Kalle) ning ühe Per`i sõbraga (Tobias). Grillisime ja
ajasime juttu ning õhtul mängisin poistega kaarte.
Laupäeva hommikul
asusime (mina, Per, Kalle ja Tobias) teele Kopenhaagenisse et külastada
Tivolit. Kõigepealt sõitsime autoga Per´i õe (Tina) juurde kus kohtusime õe
kutiga (Mike). Õde oli ise tööl. Tegime ühe õlle. Päev oli kaunis päike paistis
ja ülisoe. Edasi läksime rongiga kuni sihtpunktini välja.
Sõime Taani
tuntud punase vorstiga hot-dogi (vorsti nime enam ei mäleta). Väike tuur linnas
ja siis tivolisse. Esimese atraktsiooni peale olid kõik nõus minema. Selline vähe
rahulikum lastele mõeldud ameerika mäed. Sõit oli mõnus. Edasi tahtsid suurem
osa minna kettidega kiigele mis asus kõrge torni otsas. Mina ja Mike kohe mitte
ei soovinud sinna minna ja siis otsustasime, et me käime ringi ja ootame teisi.
Vasakult: Per, Tobias, Kalle
Kuna kõrge torni
järjekord oli ikka sitaks pikk siis otsustasime minna vähe karmimale
rongisõidule. Vot see juba oli midagi. Üliäge. Kui tagasi torni juurde jõudsime
olid teised just platvormile astunud ja nende sõit hakkas pihta. Muljed kuulates
ei olnudki see väga õudne olnud. Vahe
peal väike paus ja õlle. Järgmiseks valiti tõeline ameerika mäed nimetusega
„Deemon“. Minus see erilist põnevust ei
tekitanud aga kuna kõik läksid ja pärast pidime koos sööma minema, siis läksin
ka. No ütleme nii et ma kannatasin selle ära. Nüüd on siis elus kakskorda ameerika
mägedel käidud. Ükskord Las Vegases ja teine kord siis nüüd. Käisime söömas
ära. Aeg hakkas hiliseks kiskuma ja otsustasime teha viimase sõidu. Posid
tahtsid korra veel Deemonile minna (enamus neist), mina ütlesin et lähen
proovin keerlevaid teetasse. Tundus väga äge. Poisid ei olnud kohe üldse
keerlevatest asjadest huvitatud, kuna kartsid et burks tuleb välja. Lõpuks tuli
Kalle minuga ja teised läksid Deemonile. Teetassid olid üliägedad. Oleks vabalt
veel 10 sõitu teinud. Minu lemmikud!
Rongiga tagasi
koju jõudsime kuskil 23 paiku. Kohtusin Tinaga, mängisime kaarte ja kell 1 oli
aeg magama minna.
Pühapäeva
hommikul tegid Kalle, Per ja Mike, golfi mängu. Meie Tobiasega kõndisime kaasas
ja aitasime palle võsast otsida. Mängu alustasime kell 8.25 ja lõpetasime kuskil kella 12-13 vahel.
Ja siis oli minu
kord minna harjutusplatsile ja teha oma esimesed tõelised golfilöögid. Üle poolte
löökide olid väga hea tulemusega J
Kell 16 jõudsime
koju ja kell 18.00 pidime olema kuskil Peri täditütre poja sünnipäeval. Sõime,
jõime ja siis vaadati laste jalgpalli.
Kell 21.00 saime
koju ja väike kaardimäng.
Esmaspäeval saime
kaua magada kella 10 jehuuu. Aga siis hakkaks pihta toimetamine sest sugulased
olid külla kutsutud. Umbes 30 inimest. Nimelt Per`il on perekonnas 4 inimesel
suvel sünnipäev ja siis tähistati neid koos. Mina aitasin suupisteid
valmistada. Mis olid väga head. Palusin Per`il täidise retsepti küsida, siis
saan neid teinekord ise ka oma külalistele valmistada.
Pidu jällegi
söömine, joomine. Kell 20.00 olid enamus koju läinud. Istusime ja ajasime
juttu.
Teisipäev 24
juuli 2012 on ajalooliselt tähtis päev kuna mängisin elus esimest korda golfi.
Täitsa äge! Kaks palli suutsin ära ka kaotada. Viimase augu sain PAR`iga sisse.
Jehuu! PAR on löökide arv millega hea mängija raja läbib. Sõltub vastavalt raja
pikkusest. Ilus lõpp mängule.
Kolmapäeva
hommikul käsime Per´ile pulmadeks ülikonda ostmas. Ei, me ei hakka abielluma.
Me olime kutsutud Triinu ja Marko pulma 27 juuli. Saime ülikonna kätte ja jõudsime
ka ühes pargis jalutamas käia, mis 2005 aastal oli valitud Rootsi kõige ilusamaks
pargiks. Tõesti oli kena.
Kell 15.35 pidi
meie lennuk lendama Ronnebyst Stockholmi.
Ja rõhk sõnal pidi. Kindlasti mõtlete praegu, et
noh mis siis seekord lahti kas jälle ratas vajab vahetamist. Ei seekord mitte.
Seekord oli lennuk täitsa tipp-topp, aga terminalis oli internet kadunud ja
seega serveritel ligipääsu ei olnud.
Ootasime faxi
kuskilt mujalt terminalist reisijate nimega. Meil erilist paanikat polnud sest
lennuk Tallinnasse pidi väljuma alles kell 19.40. jah, just, pidi. Aga sellest hiljem J
Nii siis. Saadi
lõpuks nimekiri reisijatega ja hakati väljastama pileteid. Nii lahedat piletit
pole mul olnudki. Võeti lihtsalt tühi pileti alus ja kirjutati käsitsi Aire
Västrik. Ja oligi kõik. Ei mingit sihtkohta ega lennu aega ega midagi. Kahjuks
korjati need piletid enne lennukile minemist ära. Oleks olnud hea mälestus.
Pilti ma muidugi ei märganud teha.
Saime siis lendu
kuskil 16 paiku.
Stockholmis lennujaamas
käsime söömas ja kiikasime poodidesse. Ning varsti oligi aeg lennukisse astuda.
Saime kenasti lennukisse kui hakkas mingi sahmimine. Nimelt oli lennukis FC
Floora mängijad. Ja nad nägid aknast et nende kotid jäävad maha. Kuuldusid
järgmised laused :
„Kellegi kott jääb maha nr
26, kellel oli 26?“
„Kuulge nr 36 jääb ka maha,
Vova see ju sinu kott?“
„где? Aaa, это не мое?“
Jne jne. Kuni
tuli stjuardess ja ütles, et kui te tulete
välja ja tuvastate oma kotid siis saate need lennuki peale vastasel korral
jäävad maha, sest need ei ole läbinud mingit turvakontrolli. Kari mehi siis
kargas maha ja veidi ajapärast tuldi tagasi. Olime juba u 15 minutit hiljaks jäänud.
Veiko oli lubanud
meile lennujaama vastu tulla. Lootsin, et Veiks on vaadanud internetist lendude
saabumist. Ja nii oligi. Õnneks ei pidanud ta meid kaua ootama. Istusime
autosse kus ootas meid mõnus külm Žiguli õlu. Oi see oli hea. jõudsime Tina ja
Veiko juurde kus ootas meid ees kogu Rootsi reis seltskond et ühiselt pilte
vaadata. Lahe!
Neljapäeva
lõunapaiku tegid Veiko ja Per sulgpallivõistluse. Seekord tuli võitjaks Per.
Lubati kunagi kindalsti uuesti mängida. Pärast sulkat viis Veiko meid Per`iga
St. Barbara hotelli (huvitav miks ma küll sellise nimega hotelli valisin).
Panime asjad ära ja läksime linna Sandraga kohtuma, olime juba 30 minutit
hiljaks jäänud. Tegime Hop on- hop of bussiga sõidu teletorni. Teletorni
külastus, siis Piirita kloostrivanemad, ning lõpetuseks jalutuskäik vana
linnas. Kell 20.00 ootas meid hotellis õhtusöök ja romantikapakett. Romantikapakett
oli mõeldud Perile üllatusena, sest 26 juuli sai meil 5 kuud koos oldud.
Õhtusöögi ära
söönud tegi Per ettepaneku, et krabaks poest veel mõned õlled ja siis chilliks
toas. No kuna ma ei tahtnud üllatust ära rikkuda, et meil on toas šampus ja
roosiõied voodil jne. Läksimegi poodi ja ostsime kumbki õlut. Hotelli kõndides
hakkas põiepoiss Peri`le ennast tugevasti meelde tuletama ja me lisasime kiirust juurde. Tuppa saades
tormas Per toaletti, nii et ta ei märganudki romantilist meeleolu toas. Mis
seal ikka. Pärast Per´i läksin ka mina vetsu. Kui ma uuesti tuppa astusin istus
Per muheleva näoga diivanil. Jah, ta oli nüüdseks juba romantikat märganud…
Reedel oli siis
pulm. Pidulikult riides, fantastiline ilm ja seltskond. Mida veel oskad tahta. Sai süüa, juua, tantsida ning kõvasti naerda.
Laupäeval
chillisime Ave ja Taneli juures käisime Nõmme spordikeskuse juures basseinides
ujumas. Õhtul grillisime. Plaan varakult, varakult magama ei õnnestunud
kuidagi. Pühapäeva hommik oli unine. Lennuk läks kell 9.50 nii et hommikul
äratus kell 7.30.
Seekord mingit
jama reisimisel polnud. Kuna meil oli Arlanda lennujaamas 6 tundi aega otsustasime
linna minna. Jalutasime ringi. Sõime väike shoping ja siis tagasi lennujaama
ning oligi minu puhkus läbi. Per lendas oma koju (tol oli veel 2 nädalat
puhkust jäänud ja mina lendasin Skellefteåsse, et alustada oma järjekordset
töönädalat. Õnneks möödus esimene töönädal rahulikult. Väikest ärevust tekitas
neljapäeval äikesetorm. Kui välk lõi täpselt ühe kalluri ette ja kuhugi
alajaama ka nii et kaevandus oli 30 min ilma elektrita. Kontoris vool kõikus ja
paaril korral ähvardas meid ilma vooluta jätta kuid pääsesime õnnelikult.
Nädalavahetusel
oli mul siis esimene koduigatsus ja päris suur. Puhkus oli läbi töönädal alanud
ja kõik toredad sündmused silme ees. Oh kuidas oleks tahtnud veel ja veel kodumaal
olla.
Pühapäeval käisin
metsas jalutamas ja avastasin, et mustikad on valmis. Hiljem siis käisime koos
Bettaniga (Chrisi tüdruk) marjul. Saime nelja tunniga 4 liitrit. Õhtul
küpsetasime mustikakooki. Nämma.
Puhkus oli kirev
ja meeleolukas. Tänud kõigile, kes sellele kaasa aitasid!
