Munadepühad Rootsis = sportlik nädalavahetus

Neljapäeval, 17 aprill, saabusid meile külla Peri noorem õde ja tema elukaaslane ning Per`i vend. Kõik nad mängivad ülihästi sulgpalli ja golfi ja üldse on väga sportlikud. Nii nad siis otsustasidki neljapäeval ühineda Per`iga sulgpallitrennis. Mina jäin koju kokkama. Õhtul pärast õhtusööki mängisime kaarte ja maitsesime vanakat ning kella  2 saime magama.

Reedel ärkasime hilja, sõime hommikusöögi/lõuna ja oligi aeg minna golfi mängima. Kuna meil veel õige golfirada pole avatud siis mängisime simulaatoril. Punktiarvestuses võitis Per`i vend ja mina ning Per jagasime teist ja kolmandat kohta. Kell neli jõudsime koju ja oli aeg alustada munadepüha õhtusöögiga. Rootsis on munadepüha söök sama mis jõulude ajal. Kala, lihapallid, kartul, vorstikesed, muna. Lisasin omalt poolt juurde singirullid.

Kas värvime mune ka?, oli minu küsimus meie külalistele. Et oleks ikka õige pühade tunne. Kuna nad polnud kursis sibulakoorte värvimistehnikaga siis näitasin neile ühe muna ette ja jätsin nad edasi askeldama ise hakkasin lihapallide jaoks hakkliha segu ette valmistama. Õige varsti olid esimesed munad sibulakoortesse mähitud ja mul tuli inspekteerida kas on ikka nii nagu peab. Oli. Väga tublid õpilased.

Munad koortega kaetud panime need keema ja edasi läks lihapallide veeretamiseks ja praadimiseks ning singirullide valmistamiseks.

Kõik askeldasid kenasti köögitoimkonnas. Kui munad keenud, tuli võistlus moment kelle munad said kaunimad. Ja kuna mina, kui vana ekspert sibulakoortega värvimises, olin kohtunikuks. Kõige ilusamaks ja värvikamaks osutus Per`i venna muna. Elevust kui palju.

 Nüüd oli järjekorras järgmine võistlus munade koksimine. Kisa ja kära kui palju. Ma ei saanudki täpselt aru kes võitis või oli viik Per`i venna ja õe vahel.

Munad koksitud, kooritud ja vaagnale pandud oligi aeg lauda istuda. Nali ja naps ning õhtu lõppes PlayStationi mängimisega magama jälle kella 2 paiku

Laupäeval hiline äratus. Ilm oli suurepärane ja otsustasime teha jalutuskäigu linna. Toimus väike shoppingu tuur. Per`i vend jäi koju magama, kaks pikka õhtut olid teinud oma töö.

Linnas käsime mõnes poes ja söömas ning jalutasime mööda jõekallast kodupoole ja nagu nihuti 8 km käidud. Õhtul oli väike grill ja kaardimäng.

Pühapäeval käsime pinksi mängimas. Kuna meil oli ainult neli reketit nelja peale siis mängisime kaks kahe vastu ja võitja lauas. Minul ei õnnestunud ühtegi mängu võita kuna ma ei oska vindikaid teha. Aga lõbus oli sellegi poolest. Tunnike pinkis ja higi voolas. Kodus sõime lõunat ja pärast läksid teised jälle sulkat mängima mina jäin koju ,koristasin veidi ja rääkisin  skypeis oma perega.

Kell 21.15 pidime kinno minema ja otsustasime et tellime koju pitsat mis osutus suureks veaks. Posid tellisid pitsat ja meie Per`i õega kebabi rulli. Sõime kõhud täis ja läksime kinno. Vaatasime Kapten Ameerikat. Keset filmi hakkas Per`il sees keerama ja ta läks vetsu ennast kergendama.  Filmi lõpus hakkas Per`i õde ennast halvasti tundma ja kui koju jõudsime siis oli tema kord.  Ta vaeseke käis öösel mitu korda oksendamas ja mina sain öösel endale kõva kõhuvalu.

Esmaspäeval hommikul leidsime et ühine asi mis me kolmekesi sõime oli kaste. Per läks peret lennujaama viima ja mina jäin koju voodisse. Kella 17 paiku hakkasid mul külmavärinad ja kraadisin ennast – temperatuur 35 kraadi.  Lebotasin teleka ees ja kell 21 heitsin voodisse juba tulikuumana. Öösel higistasin meeletult. Õnneks oli meil esmaspäev vaba päev, mis andis mul päeva rahulikult võtta. Teisipäeva hommikul oli enesetunne normaale aga väike nõrkus  oli veel sees. Otsustasin siiski tööle minna. Vot siis milline “kaunis“ lõpp munadepühadele.

Järgneb...

Järgneb...

Mida siis avalauseks öelda, mõtles Aire endamisi.“ Kuidas kube kärab?“ nii vist võhivõõrale ikka öelda ei sobi. „Jõudu külamees!“ on ju vana hea eesti pärane teretus, aga külast on asi kaugel ja põllutööd siin ei tehta. Aire ei jõudnudki otsusele, sest tehnik tuli lähemale ja teretas Airet inglise keeles tugeva soome aksendiga.

Vahetati mõned laused aga väga raske oli tehnikust aru saada, puurmasina müra, mees rääkis läbi maski. Mida veel küsida mõtles Aire, ega ta ju teglikult tehniku käekäigust huvitatud polnudki tuli ta ju tgelikult puurijaga kohtuma. Enne kui ta suutis uue küsimuse välja mõelda seisatas puurija masina ja avas kabiiniukse. Aire haaras masina käsipuust kinni ja astus kaks astet ülesse ukelävele.

„Tere ja jõudu tööle!“

„Tohohh! Tere, tere,  ja jõudu tarvis“  teretas puurija laia naeratusega Airet.

„Kuulsin et meil veel üks eestlane karjääris ja mõtelsin et tulen ütlen tere, ei juhtu just tihti kui siin üleval põhjas eestlast kohtab“.

Puurija süütas sigareti ja seletas Airele et elab Soomes Rovaniemis alates 2005 aastast. Paar aastat tagasi töötas ta selles firmas aga siis tegi oma firma ja nüüd kutsuti ta lihtsalt siia firmasse tööle. Aire tundis huvi purmasina näidikute vastu ja puurija näitas ja seletas lahkelt, mida erinevad seadmed teevad. Veel vahetati muljeid elust ja olust Rootsis ning Soomes ja jutt läks nagu alati sellistel puhkudel söögi peale. Koos jagati igatsust suitsuvorsti ning vürtsikilude järele.

Märkamatult oligi suitsust saanud koni ja aeg oli taas puurmasin käima panna. Sooviti teineteisele edu ja Aire ronis puurmasinalt all. Millilne tore päev kevade algul.

Kontoris tagasi, avas Aire oma e-mailid ja postkastis oli lugemata kiri ülemuselt:

Tere

Vaata, mida me vajame.

Aitäh.

No mis toimub? Kas täna on mingi eesti keele päev Rootsis? Uus ülemus on töötanud aastaid Soomes ja kas tõesti on võimalik, et ta oskab Eesti keelt . Või oli tegu google tõlkega, igal juhul väga kena zest. Selle kahe ja poole aasta jooksul pole töö juures keegi Airele sõnagi eesti keeles öelnud ega kirjutanud. Vaja asja uurida.

Aire avas kirjale kaasa pandud faili, tegi vastavad marked faili ja läks siis ülemuse juurde aru andma.

”Tere hommikust”  ütles Aire suu kõrvuni peas. Nii vähe on vaja heaks meeleoluks.

“Tere” vastas ülemus kavala naeratusega

“Kas sa oskad eesti keelt või aitas sind sõber google?”

”Googeldasin ikka, kas oli õige?”

”Ja, täitsa õige. Ma vaatasin faili üle ja sellega on nüüd korras.”

”Ok. Tänud”

Milline võrratu, võrratu päev!