Toga pidu

Muutsin ära oma blogi setingud ja nüüd peaks saama komenteerida ilma kuhugi sisselogimata!

Esmaspäev oli väga kiire päev. Lõunale jõudisn alles kell 13.30 (tavaliselt 11.30). Nimelt käisid minu juures kaks Bobi (meie ülemused Kanadast) asju arutamas ja vaatasime koos läbi eelarve, kust pärinevad tonnid mis sinna pandud on. Pärast pikaajalist arutelu ja arvutustabelite vaatamist saime selge pildi ette. Excel on ikka hea asi! Ma ei kujutaks ette kui peaks kõik need arvutused tegema kalkulaatoriga või veel hullem peast arvutama.

Ahaa ja mina vana exceli ekspert lahendasin hommikul Lena tekitatud müstika excelis. Möllasin miski 10 minutit aga sain excelist jagu :). Oh, nii hea tunne kohe oli.

Tööpäeva lõpus olin dilemma ees, kas minna ujuma või mitte. Võtsin ennast siiski kokku ja läksin. Esimest korda siis see aasta ja esimest korda Bolideni ujulas.

Leidisn parkimiskoha ja ukse kust siseneda. Andsin oma kaardi ja ütlesin et olen esimest korda ja kuhu ma täpselt minema pean. Tädi näitas lahkelt naiste riietusruumi suuna kätte. Tänasin ja läksin riietusruumi. Leidsin kapi ja võtsin seljast jope, tuli teine töötaja kes tuli mulle näitama kus on pesuruum ja saun ja kuidas basseini juurde saab. Nii mõnus kohe! Tänasin ja asusin riietuma. Kui olin valmis kappi lukustama, ei saanud ma sellega hakkama. Üks vanem naisterahvas nägi, et olen hädas ja tuli siis ka vaatama, et mis mureks on. Skellefteå ujulas peab sul olema oma lukk kaasas ja seega pole mul seal kunagi probleeme olnud. Siin aga oli kapil juba võti ees, aga keerates kapiuks lukku ei lähe. No mis jama on?. Sain siis vanema naisterahva käest teada, et 1 kroonine tuleb sisestada (selle saab pärast tagasi). Oh seda ebaõnne olin just rahakoti müntidest tühjaks teinud. Aga nagu vanarahva tarkus ütleb, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. See sama vanem naisterahvas andis mulle 1 kroonise. Nii kena! Olingi valmis basseini sukelduma.
Bassein on siin lühike, umbes kuskil 16 m pikk ja kokku 4 rada, aga ruumi oli küllaga, sest meid oli seal ainult 3 inimest. Mingi hetk avastasin end basseinist täiesti üksinda. Pärast ujumist käisin veel saunas ja siis koju.
Oi seda sahameest küll, häda on kohe temaga. Jälle oli vall teel, umbes 30cm. Parkisin siis auto tänavale ja asusin kühveldama. Just siis kui olin kõik kenasti puhtaks saanud saabus ka Chris koju :)

Õhtul tegime Chrisiga ajurünnaku laupäevase peo kohta. Genereerisime nii mõnedki vahvad ideed. Aga sellest hiljem.

Teisipäeva õhtul käisin Matt`i juures Jengat mängimas. See oli tema esimene kord. Ma siis tegin nalja et arhitektidele peaks see mäng küll õppekavas kohustuslik olema. Minul läks mängus väga hästi! Kui õigesti mäletan siis ma ei ajanud kordagi torni ümber. Hiljem vahtisme telekat. Ajuvaba happy ending film tütarlaste internaatkoolist. Põhimõtteliselt oli kogu tegevus nii ette aimatav et vahepeal jäi juba selline tunne et oled käsikirja ise kirjutanud.

Kolmapäeval pärast rootsi keele tundi läksin Tinale külla. Tina oli õhtusöögiks vaaritanud ahjus kala ning kõrvale kartul ja ülihea suvikõrvitsakaste. Vaatasime filmi ja kell 22.00 tuduaeg.

Neljapäeval käisin poes ja ostis endale Toga jaoks riide. Ostsin kõige odavama :).
Tegemist oli jõuluteemalise riidega. Järgmised jõulud saan seda kasutada laudlinana.

Reedel käisin Tina jures lauamänge mängimas. Mängisime Role-it ja pärast Unot. Kummaski mängus mul seekord võiduõnne ei olnud.

Laupäeva hommikul kell 9.30 asusime Skellefteå poole teele, et teha õhtuseks peoks vajalikud ostud.
Käisime veel enne vaatamas küttepuid ja olime nõus ostma 2 ruumi puid. Hinnaks 500 kr. Puud lubati kohale tuua kella 14 paiku. Poodides kolistamine oli päris väsitav, aga saime kõik vajaliku.
Jõudisme koju nõks enne kahte ja puud olid juba kohale toodud. Saab jälle ladumise rõõme nautida.

Kell kolm algasid peoks ettevalmistused. Mina valmistasin piibunurga ja Chriss möllas jääbaariga. Tulemus oli igati vägev!
Pildil ettevalmistused peoks




Piibunurk oli nii popp, et vahepeal oli tantusupõrand peaaegu täitsa tühi.




Jääbaarist serveerisime külalistele tervitusjoogi.(Kokku oli peol 20 inimest). Selleks panime kaks päeva varem külmutatud vaarikad viinasisse likku. Tervitusjook koosnes siis 0,5 l viina, 1 shampus, 1 liiter viinamarja mahla ja 1,5 l sprite`i. Jook oli mõnus ja kui veel vaarikaid ka alla neelasid, hakkas veri vemmeldama ja peomeeleolu oli majja sisse lastud.

Peole olin kutsunud ka ühe Eestist pärit neiu, kelle leidisn FB`ist. Nimeks Karin. Elanud Rootsis 7 aastat. Jaanuaris kolis Skellefteåsse. Ta ise õpib Umeås. Ta poisssõber elab Skellefteas ja seega nädalavahetustel on ta tihti siin. Mõnus oli jälle Eesti keelt rääkida, kuigi vahepeal sujuvalt läksime inglise keelele üle ja tema vahepeal veel rääkis rootsi keelt ka teiste külalistega. Väga lahe oli. Leppisime kokku, et kui järgmine kord kokkus saame siis lähme kelgutama.

Kelle kaksteist serveerisime näljastele külalistele hot-doge. See oli hea soolane vahepala ja peale kehakinnitust pidu jätkus. Viimased külalised lahkusid kell 2.30 siis veel väike kiirkoristus ja kella 3 paiku magama.



Pühapäeva ennelõunat koristasime kolmekesi (mina, Chris ja Theresa- Chrisi tüdruk) maja kenasti jälle puhtaks.


Selle nädala pärl pärineb postimees.ee
Päeva horoskoop 23.01.2012

Oled mingis asjas lõpuni läinud ja leiad endas üles kirka rahu. See paistab välja ka sinu kogemusest ja tegutsemisest.

Uues kuues

Esmaspäeval saabus meil kontorisse uus mööbel. Sagimist kui palju. Pidime jälle oma asjad ümber kolima.

Teisipäeval kolisime siis lõplikult oma tutikate laudade taha. Nüüd on siis lõpuks meie tuba valmis ja näeb välja selline.











Punasele vaheseinte värvile leidsime Erikuga seletuse. Kuna punane värv on armastuse värv, siis sümboliseerib see meie armastust ja kirge töö vastu :).

Olen nüüd FB`is Eestlased Rootsis grupi liige ja uurisin kas keegi on ka üleval põhjas kuskil minu lähistel. Tuli välja et üks neiu alustas Jaanuaris õpinguid Umeås ning muidu elab Skellefteås. Lisaks on siin veel teisigi lähilinnades. Väga lahe. Loodetavasti on meil võimalus kohtuda :)

Kolmapäeva õhtul oli Tina mul külas. Käisime saunas ning pläkutasime maast ja ilmast.
Neljapäeval nautisin jälle talverõõme. Sai lund kühveldada.
Neljapäeval ja reedel olid meil karjääris külalised. Reedel rääkisme Lenaga pea poolteist tundi ühe külalisega toodangu planeerimisest ja optimeerimisest, näitasime kuidas meie seda teeme. Blokkmudelid ja kaardid ja andmebaasid ning kokkuvõtteks et rohkem oleks vaja puurimist, et saada rohkem andmeid :)

Reedel käsin siin esimest korda Bolideni kohvikus mis kannab nime Cafe 33. Sain seal kokku noormehega kes on pärit Küproselt. Nimeks Matt, vanus 21. Alustab oma viimast magistriaastat Umeå Ülikoolis augustis, hetkel elab Bolidenis.

Laupäeval käisin Skellefteas poes õhtuseks kokkamiseks asju ostmas (Kutsusin Tina ja Kennethi külla). Tagasi tulles jalutasid tee ääres kolm põhjapõtra. Kuna nad olid minu raja peal ja just parkimisplatsi otsas pidasin auto kinni ja tegin paar klõpsu.














Laupäeva pärastlõunal vaaritasin siin külaliste auks hakklihavormi kartulipudruga. Retsept on pärit raamatust „Pereköögi kokaraamat” lk 188. Suupisteks oli sinihallitusjuustuga täidetud šampinjonid, lk27.

Toit oli maitsev, aga ega see kokkamine nii libedalt ei läinud. Tuli välja et poest ostetud piim ei ole mitte tavaline piim vaid hoopis keefir :) õnneks oli mul kodus veel nii palju piima et kartulipudru tegemiseks täiesti piisas. Aga kokkuvõttes oli hea avastus et keefiri leidsin. Jõin paki kahe päevaga tühjaks :D. Ja kui juba kartulipudrust rääkida siis jah. Tampisin siis seda putru päris hoolega , aga ikka oli tunda väikseid tükikesi. Mida teha?. Chrisil on saumikser, no see oleks ju ideaalne! See peaks kõik nii peeneks tegema, et kartuliputru oleks võimalik isegi kõrrega imeda. Asetasin siis poti lauale, pistsin saumikseri potti ja vajutasin nuppu. Sa kurja küll! Pudru lendas potist neljas suunas mööda kööki laiali, õnneks mitte palju, sest lülitasin seadme kiirelt välja, aga siiski piisavalt palju et tekitada väikest ahastust. Krt nüüd peab veel kööki koristama hakkama ja särk oli ka kõik pudruga koos. Aga ma ei lasknud ennast sellest väiksest äpardusest häirida. Otsisin kõrgema äärega nõu ja siis sujus juba kõik libedalt.

Peale õhtusööki mängisime UNOt. Kaardimäng. Algul mängisime niisama aga siis hakkasime punktide peale mängima. Algul on kõigil mängijatel 500 punkti ja siis hakatakse sealt punkte maha lahutama. Võitja numbrist lahutatakse maha nii palju punkte kui teistel mängijatel kokku kätte jäi. Algus oli tasavägine, aga siis rebis Kenneth ennast suure punktisummaga kohe esimeseks. Vaikselt võtsime Tinaga Kenneth`ile järgi. Kuskil 200 punkti juures tegin nalja, et lõppus läheb rasudelt rebimiseks et kõigil on üks punkt ja siis on närvid kõigil väga pinges.

No palju mööda ei pannud. Mingi hetk oli minul 9 punkti ja Kennethil 8 punkti. Kuna Tina oli meist veidi taga pool, siis pigem võitku Tina kui Kenneth, aga ei, Kenneth võitis. Lugesime Tinaga oma punktid kokku ja oh seda rõõmu, ainult 7 punkti. Nii et nüüd oli seis 9:1 minu kahjuks. Nalja kui palju. Viimase mängu Kenneth siiski võitis ja pälvis peavõidu. Igati lahe õhtu oli.

Pühapäeval rookisin jälle lund. „Labidamuskel” on mul juba päris tugev, suudan hoovi ilma puhkepausideta ühe korraga järjest puhtaks teha. Alguses pidin ikka 2-3 korda vahepeal puhkama. Eks mu tehnika on ka nüüd veidi parem. Õhtul käisin Matt`i juures pizzat söömas, minu poolt olid õlled. Vaatasime filmi Taxi. Maitsesin kolme erinevat pizzat. Minu jaoks üllatusmoment oli pizza kartuliga ja maitses väga hästi, lisaks kartulile oli loomulikult juust, ja siis veel paprika, tuna kala, seened, sibul. Väga hea pizza.


Nädala õpetus: Alati enne pesu pesemist kontrolli, et kuskil taskutes ei ole salvrätti, isegi kui oled kindel et ei ole, kontrolli ikka!

Miks kanda püksirihma?

Nädal on läinud nagu niuhti. Eks ta ole uue aasta algul igal pool alati veidike kiire.
Kolmapäeval oli selle aasta esimene rootsi keele tund. Olime ainult neljakesi. Kolm õpilast ja õpetaja. Seekord oli tunni teemaks huvid. Vaatasime siis koos sõnad läbi ja püüdsime arvata mida miski tähendab. No näiteks jalgpall, võrkpall, jäähoki on inglise keelega väga sarnased. Aga siis ilmus kummaline sõna frisbeegolf. Tundsin ära sõna frisbi ja sõna golf, aga mida kuradit see tähendab. Olime kõik kolmekesi täiesti nõutud.

Siin siis seletus. Frisbigolf teisti ka Disck golf. Mängitakse spetsiaalsel väljakul frisbi taldrikuga, mida visatakse väljakule püstitatud korvidesse. Mängitakse individuaalselt ja võidab see kes läbib raja väiksemate visete arvuga.

Neljapäev käsin selle aasta esimeses zumba trennis. Uued laulud ja liikumised ning hüppamist ja kargamist kui palju.

Reedel postitasin FB teate et lähen 20 kuuks Colombiasse. Kahjuks ei lähe. Tegemist oli naiste tervisele tähelepanu pöörava kampaaniaga. Ja tähelepanu sain ma tõesti. Tänu shokeerivale uudisele jagus mul tükiks ajaks selgitustööd. Jah, võibolla just mitte kõige parem viis tähelepanu saada, aga toimib igaljuhul.
Luban et nii pea enam midagi shokeerivat ei postita, kui see just tõsi ei ole.

Nädalavahetusel käisin Lulå lähedal oma sõbrale lauatamist õpetamas ja siis õhtul tudengite klubis peol.

Läksime mu Luleås oleva sõbra sõbra poole enne peo algust soendust tegema. Liikusime kämpuses ja mul murdus teksaste metallist nööp pooleks. Täitsa pael, lukk vajub lahti ja sikutan muudkui oma pükse ülesse. Nüüd sain aru miks püksirihma peaks kandma. Nii ma siis kekslesin seal kahe noormehe seljataga ja muudkui tarisin oma pükse üless. Õnneks see kelle ühikasse me läksime laenas mulle oma rihma ja seega olin tantsuplatsiks valmis- püksid kindlalt jalas. Muidu oleks ikka pärsi karm kui keset tantsu äkki püksid jalast kaovad. Välgutad aga oma trussareid ja ei saagi aru miks äkitselt kõik sind vaatavad ja mõteld et ohhoo kas tõesti on mu tantsuliigutused nii vägevad.

Ühikas olime kokkuvõttes kuuekesi, mina koos viie mehega. Jõime vana head viina Red Bulliga ja siis veel kaks Mintu shoti Baileys`ega. Täitsa huvitav kombinatsioon ja peaks ütlema et päris maitsev.

Kuna see nädal lõppes tudengitel sess, siis rahvast klubis oli metsikult. Seisime järjekorras miski 15 minutit et sisse saada. Sellist saba olen ainult filmides näinud. Ikka väga palju inimesi. Üks minu sõbra sõber on Eestiga seotud nimelt on tema vanavanemad Eestist pärit. Ta ise on küll sündinud ja kasvanud Rootsis ja Eesti keelt ei oska, aga ikkagi päris lahe! Ühe sõna ma talle nüüd õpetasin- terviseks! ;)
Pidu kestis kella kolmeni ja siis oli ka paras aeg kodupoole liikuda, sest jalad olid tantsimisest päris väsinud ja pea mõnusalt sumisemas.


Nädala sms:
Küsimus: Why are you so hot?
Vastus: Otherwise I could not survive the cold Swedish winter.

Kohtumine põdraga

Mõnusat lumist 2012 aastat kõigile!

Uus aasta saabus Rootsis sõprade seltsis.

Saabusime Rootsi (mina, Reili ja Sandra) 27 detsembri hommikul. Ilm oli veel piisavalt tuuline eelmise päeva tormist. Lõuna Rootsis oli näha tee ääres murdunud puid. Teel oli ka hoiatus et tuule kiirus 18 m/s, mis andis kohati kõvasti tunda, aga üldiselt möödus 800 km suhteliselt kiiresti.

28 detsember käisime tüdrukutega Umeås. Külastasime ajaloo muuseumi. Väga huvitav muuseum oli: erinevad fotonäitused, suusamuuseum, eluruumide sisustus läbi aegade -umbes sama nagu meil Eestis Nõukogude Muuseum, siis oli veel nii öelda ”tapeedi tuba”, vaatasime filmi punasest värvist- mis on teatavasti Rootsis põhivärviks Rootsi majadele. Jah, oh üllatust. Seda tehti turba põletamisel järgi jäänud plögast. (Mina olin kuulnud, et värv tuleneb vasemaagi kaevandamise jääkidest, aga ilmselt on mõlemad variandid õiged). Teine film oli põhjapõdrakasvatusest ja nende saatmine vorstivabrikusse ja kõik sinna juurde kuuluv.

Pärast muuseumi väike eine ja shopping ning oligi aeg Skellefteåsse Tina juurde õhtusöögile pöörduda.

29 detsember käis Reili lauatamas ja meie Sandraga rookisime kodus tublisti lund, kogu hoov sai puhtaks. õhtul tegime sauna ja sai ka proovitud lumme hüppamine, minule ühest korrast täiesti piisas, Sandra käis ikka kaks korda ära. Kuna Reili oli tõbine, siis tema pidi selle lõbu kahjuks vahele jätma.

30 detsember oli plaan et viime Reili linnas asuvale mäele lauatama ja siis Sandraga linna shoppama. Sisestasime kohanime GPS ja asusime teele. Kui GPS näitas et mäeni on veel 500 m ei paistnud mäge kusagil. Arvasin siis, et on paras aeg Reili maha panna ja ta saab need 500 m jala mäeni minna. Reili aga soovitas edasi sõita, et vaatame ikka täpsemalt kus mägi asub, et ”Ärge jätke mind üksi siia”.

Sõitsime siis edasi ja jõudisme GPSi sihtpunkti. Jõudisme välja kaljuseina juurde, mille sisse viis suur uks. Mmm. Reili arvas et asi on imelik. Mina jälle pakkusin välja varianid, et äkki läheb siit lift ülesse mäeo tsa. Ok, otsustasime minna vaatama. Avasime ukse ja ees avanes tunnel kuskil 50 m kõndimist ja siis oli infolaud. Selgus et olime vales kohas. Tegu oli seiklusmajaga, kus tehakse team buildingu harjutusi (meeskonnatreening). Onu vastuvõtus oli väga lahke, seletas meile millega tegu ja joonistas kaardi kus mägi asub.
Jõudsime kenasti mäeni, jätsime Reili lauatama ja suundusime Sandraga shoppama.

30 detsembri õhtul oli plaan minna ööklubisse, kuna ma pole siin veel klubis käinud siis nüüd oleks sobiv aeg proovida. Kell 22 olidki 4 chikki valmis Rootsi mehi vallutama. Jõudes ainukese ööklubi ukse taha selgus, et klubi on kinni. Mis siis ikka, otsisime lahtioleva pubi ja läksime kohalikku ööelu kaema. Leidisme mõned noormehed, kes soovisid tüdrukutele seltsi pakkuda. Pubi sulgedes suundusime Tina juurde tagasi ja tegime lõpetuseks veel paar õllet.

31 detsembri õhtul olid siis Bolidenis koos: mina, Sandra ja Reili ning lisaks veel Tina ja Luc, seega neli naist ühe mehega. Mängisime piljardit ja sabotööri ja UNOt. Jõime, sõime. Käisime väljas ilutulestiku vaatamas. Magama kell 3.

2 jaanuari hommikul viisin Sandra lennujaama, siis ise Bolidenisse tagasi. Haarasime Reiliga lauad ja sõitsime Storklinta`sse lauatama. Ma olin veel pisut unine ja seega eriti vaimustuses sellest ideest polnud ning teades et mäel on ainult ankrud ülesse sõiduks ei kasvatanud see teadmine minu entusiasmi. (Mu viimane kogemus ankruga oli Kuutsekal, kus ma umbes 7 korda järiest kohe peale 10 m käpra käisin ja siis rajalt eemale roomasin ning järjekorra lõppu lonkisin, vähemalt liftipoisil oli lõbus).

Kui me lõpuks mäele jõudsime, ankruga Reili toel mäeotsa sain, (maha tulek oli muidugi puhas käpra panek) ja siis esimese sõidu alla tegin oli meeleolu ülev. Mõnus kohev lumi, lausa lust. Igati äge.
Pidevalt sadas laia lund muudkui juurde ja juurde ning mäel oli umbes 15 inimest kokku seega mõnikord alla tulles olid täiesti üksinda nõlval nii et sõida kuidas ja kuhu tahad.

3 jaanuari hommikul kell 4 hommikul oli äratus ja viisin Reili lennujaama ning jõudsin juba kell 6.30 tööle. Laua peal ootas mind jõulukingitus, milleks oli väike kokkupandav Fiskarsi labidas.

Iga päeva on sadanud hullupööra lund nii et jõuan ainult auto koha maja eest puhtaks rookida, sest pool tundi võtab iga hommik ja õhtu aega sahamehe lükatud vallist läbimurdmine.

Kolmapäeva õhtul oli tugev lumesadu ja otsutasin et ilmselt on vaja neljapäeva hommikul teha enne tööle minekut tubli lumerookimine. Ärkasingi neljapäeva hommikul tunnike varem. Meie hoov näeb välja nagu 1,5 meetri kõrgune Lasnamäe kanal ja loomulikult oli sahamees selle kanali otsa oma mõnusa 0,5 m kõrguse valliga sulgenud.

Alustasin siis kanali otsa puhastamist, mis tegi asja veidigi helgemaks oli asjaolu, et ka naabrimehel oli vall sõiduteele. Nii et rookisime hommikul mõnusalt koos. Tema sai varem valmis ja kihutas minema.

Mina kühveldasin edasi. Tahtsin olla kaval ja lõigata 0,5 m valli ainult auto laiuse ava, et ei peaks hommikul palju aega raiskama. Auto laius olemas, istusin autosse ja hakkasin tagurdama. Kurja küll, olin valli põhja jätnud liiga kõrgeks ja jäin nüüd keset seda valliava kinni. Jeeli, jeeli pressisin ennast autost välja, sest ava oli ju mõeldud ainult auto laiuseks ja läbisõiduks, mitte keset seda autost väljumiseks.
Nüüd siis pidin kõigepealt ava laiendama, et pääseksin auto põhja all olevat lund välja kraapima. 15 minutit hiljem olin tänaval ja asusin teele. Tööle jõudsin täpipealt õigeks ajaks. Nii mõnigi jäi ilmaolude tõttu hiljaks.
õhtul koju jõudes oli sahamees jälle ava vallis kenasti täis lükanud. Parkisn siis auto veidi eemale. Otsustasin et viin koti tuppa ja hakkan lund rookima. Panin võtme lukuauku, aga võti ei keera. No mis nali see on. Esimene mõte oli et keegi on nalja teinud ja võtme võtmekimbus ära vahetanud. Steigeris oleks selline nali täiesti mõeldav, aga siin oli see variant välistatud. Teine mõte oli, et äkki on lukk ära vahetatud, aga no kes see vahetaks keset päeva lukku. Ok, jätsin asja sinna paika ja mõtlesin sellega tegeleda hiljem. Kõigepealt ikka auto hoovi. Tubli 40 min kühveldamist ja mu kallis suksu oligi hoovis.

Nii, kuidas siis tuppa saada. Chris oli nädalavahetuseks Luleåsse sõitnud (Roostis oli reede püha nii, et vaba päev) temalt abi polnud loota. Mida teha? Idee! Meil on maja taga teine uks. Roomasin siis vaevaliselt läbi nabani ulatuva lume tagaukseni ja sain sisse. Jeeee!

Saatisn Chrisile sõnumi et lukk ei tööta ja ta arvas et lukk on külmunud. Mul oli olemas vastavat pihustit auto lukkude jaoks ja proovisingi seda. 10 min hiljem sain luku tööle. Hurraaa!

Reede 6 jaanuar oli vaba ja läksime Tina ning Kennthiga lauatama, suusatama. Ilm oli väga tuuline ja külm ning tuiskas lund, seega just mitte kõige parem ilm. Läksime samale mäele kus käsime Reiliga. Seekord oli inimesi tunduvalt rohkem. Kella 14 oli ilm päris halvaks läinud nii et otsustasime lõpetada. Tagasi tulles nägime tee ääres põhjapõtru. Minu esimesed selle 4 kuu jooksul mis ma siin Rootsis olen olnud. õhtul käsin Tina juures UNOt mängimas. Sain oma esimese UNO mängu võidu! Kokkuvõttes võitsin kolmel korral, aga jah kogu mängude arvu ei hakka mainima.

Laupäeval valmistasin ennast juba varakult ette lume rookimiseks, et terve hoov tuleks puhtaks teha, mitte ainult auto koht. Kell 10 olingi väljas usinasti labidaga vehkimas. Kell 11 oli kett täitsa maas. Olin suutnud avada „tunneli otsa“ tegin korraliku pooleteise auto laiuse avause ning korralikult puhastanud ja silunud maapinna, et ei oleks mingeid kinnijäämise võimalusi.

Siis peatus vastasmaja ees JCB (Üks kolmest masinast mida olen näinud Bolidenis lund lükkamas). Mõtlesin et lähen küsin et kas ta ehk saaks veidi tee otsa (tunneli otsa) laiemaks lükata. Aga ta tuli juba ise masinast välja, tutvustas ennast kenasti ja ütles et oli Chrisiga rääkinud ja ta aitab lumekoristamisel. Hurraaaaa. 10 min hiljem oli hoov suuremosalt puhas ja sissesõidu otsad laiaks lükatud. Mul läks veel tunnike ülejäänud lume rookimiseks ja oligi valmis. Super. Ülejäänud päeva ja ka pühapäeval olin tubli majaperenaine: pesin pesu ja koristasin ja värvisin veidi jne.

Pühapäeva õhtul käsin Skellefteås Chrisil järgi ja 1-2 km pärast Bolidenist suurel maantel sõites oleksin peaaegu ühe põhjapõdra perse ära rihtinud. Nimelt sõitis minu ees üks auto ja seega sõitsin lähituledega, aga meie vahe oli piisavalt suur, et selle vahel oli selline pime ala. Seega nägin alles põdra tagumikku viimasel hetkel kuid kiire rooli keeramisega sain sellest õnnelikult mööda, aga auto võttis vingerdama ja päris hea shokk ikka oli. Edasi ja tagasi tulles kulges tee 80-85 km/h.

Täna hommikul (9 jaanuar) kell 5.30 oli õues -18 kraadi. Mootorisoendus sai autole paigaldatud just õigel ajal.

Tööle sõites oli tee peal ja tee ääres terve põhjapõdra kari. Seekord nägin neid õnneks juba kaugelt ja sõitsin neist rahulikult mööda. Nüüd on pimedas sõites kogu aeg närvid veidi pingul ja iga helkiva täpi peale süda jõnksatab et äkki on põdrapoiss :)


Jõulupuhkuse pärl (Merka juures plägatibidele seletusi jagades): "Ma pean vähemalt 5 kui mitte 4 korda ühte ja sama teed sõitma, et see mulle meelde jääks"