Kas sina oskad elustamist?

Esmaspäev 20 veebruar. Minu viimane kord hokit vaadata. (enne finaali- sellest mängusarjast pääseb nö finaali edasi 8 parimat). Sain juba varakult pileti kätte. Kell neli enne töölt lahkumist tuli Kicki minu juurde ja küsis, et kas mul ei ole sõpra, kes tahaks hokit minna vaatama. Üks pilet oli jälle üle. Nüüd juba teadsin et Tina pole huvitatud, aga kellele helistada? Helistasin Chrisile, aga ta ei võtnud vastu. Mmm kas kellelegi veel helistada. Helistasin Per`ile. Ka tema ei võtnud vastu.

”Keegi ei taha minuga rääkida siis kui sina minu juures oled.” Sain seda vaevalt Kickile öelda kui telefon helises. Per helistas tagasi rääkisin milles asi ja ta oli hea meelega nõus hokit vaatama. Lõpetasin kõne ja sain Kickilt teise pileti. Kohe pärast seda sain Chrisilt sõnumi. Vastasin et enam pole midagi, leidsime juba huvilise.

Seekord oli üks igavamaid mänge mida ma siiani näinud olen. Me küll võitsime 6:0 aga mäng oli igav. Esimesed kaks perioodi olid ok, aga kolmandl perioodil kui alguses löödi viies värav andis vastasvõistkond alla ja nii nad siis seal lihtsalt uisutasid. Ning said viimase värava.

Teisipäeval käsid Lena ja Per õhtusöögil. Tegin takosid. Pärast õhtusööki lobisesime kelle 22.00-ni. Jutt läks filmidele ja seriaalidele. Jutuks tulid A-rühm, MägiAivar,jne. Kas keegi mäletab seriaali Air Wolf- seriaal super helikopterist? Ka see tuli jutuks ja youtubist kuulasime tunnusmuusikat :)Kolmapäeval Rootsi keeles olime ainult kolmekesi. Kas õpilast ja õpetaja. Nagu eraõpe. Väga hea! Pärast seda läksin bowlingut mängima Tina ja Kennethiga. Esimese mängu võitsin. Oh seda õnne.
Umbes 20.15 hakkasin kodu poole sõitma ja siis see juhtus kuskil kella 20.30 paiku.
Minu ees sõitis kolm autot, kui järsku täie kiirusega esimene auto sõitis vastasuuna lumevalli. Ja ikka pärsi korralikult, sügavale hange. Teine auto pidurdas ja kolmas ei saanud õigeaegselt seisma ning sõitsi teisele autole tagant sisse, lükates eesoleva auto veidike lumehage. Sain oma auto ilusti pidama. Panin ohukad tööle ja jooksin vastas suunas oleva auto juurde.

Ka teisest autost tuli välja üks noormees ja jooksis esimese auto poole. Auto oli kraavis pool külili, nii et kõrvalistuja uks oli tee pool ja lumest üleval pool. Avasin ukse ja nägin et autos oli vanapaar. Mees ja naine. Appitulnud noormees küsis, et kas kõik on korras. Naine vastas et ei ole, et tema mees vajab kiirabi. Noormees hakkas helistama. Esimese asjana keerasi süüte välja ja siis hakkasin naist autost välja aitama. Ta oli pool shokis. Haarasin ta kaenlavangu ja sain autost välja, aga kuna ta jalad ei kandnud ja olime sügavas lumes ei jaksanud ma teda autost eemale viia. Nüüd oli auto juures veel üks noormees (mees nr 2) ja noorem naine. Palusin meest (nr 2) et ta aitaks mind vanaproua lumest välja tee äärde tassida. Toetasime kumbki naist kaenal alt ja saime lumest välja. Sama aeg kui meie vanaprouat lumest välja sikutasime läks kolmas noormees (nr 3) autosse kontrollima vanahärra olukorda. Olime saanud naise tee äärde ja noorem naine hakkas temaga rääkima. Suundusin tagasi kraavis oleva auto juurde. Samal ajal kui noormees nr 3 tegutses kannatanuga (just nii nagu peab, nii nagu meile Steigeris tehtud koolituses õpetati. Üritas kannatanuga kõigepealt kontakti saada. Kõigepealt suuliselt. Ei mingit vastust. Siis põsele patsutades ei mingit reageeringut. Kuulas hingamist, ei midagi) andis esimene noormees telefoniteel infot. Ta vaatas auto poole uuriva pilguga ning mina ütlesin, et mees on teadvuseta. Siis palus noormees nr 3 mind endale appi. Aga me ei saanud vanahärrat kätte. Tegin ettepaneku proovida teiselt poolt. Äkki saame ta välja juhipoolsest uksest. Sumpasime kiiruga teisele poole autot. Kraapisime ukse enam-vähem lume seest välja. Kangutasime ukse lahti. Mees vajus külili lumme. Saime ta uuesti istumis asendisse. Noormees nr 3 kontrollis kannatanu suud ja tõmbas välja proteesid. Nüüd olime valmis teda autost välja tirima. Saime ta välja. Uskumatu kui raske on inimene. Paksus lumes oli meil suuri raskusi teda tirida. Appi tuli noormees nr 2, see kes aitas mind ka vanaprouaga. Ikka ei jõudnud. Siis ütles kolmas noormes telefoni kutile (noormees nr1), et lõpeta rääkimine ja tule appi. Kolm meest siis suutsid ta tee äärde tirida. Panid ta sellili, veelkord suu kontroll ja pea kuklasse ning kolmas noormees alustas elustamist.

Ma täpselt ei mäleta kas telefoni kutt või teine noormees oli kaotanud lumes jalanõu. Ta palus minu abi otsimisel. Aga segipaisatud 1,5 m sügavusest lumes on seda raske leida ja ei leidnudki. Alles nüüd hakkasid sõrmed lume sees kraapimisest külmetama. Enne seda tähele ei pannud. Ronisin lumest välja ja sain tee peale. Kohale jõudis kiirabi, politsei, päästeteenistus, tuletõrje. Nägin et jalanõu kaotanud tüüp on kaotanud ka oma soki. Nii et üks jalg oli täiesti paljas. Andsin talle oma soki. Ikkagi parem kui mitte midagi. Ta oli väga tänulik.
Nüüd oli juba sündmuskohal palju professionaalseid abiandjaid ja otsustasin oma auto juurde tagasi minna.

Enne kui midagi sellist ise ei koge ei mõtle sellele, kas ma oskaksin abi anda. Antud olukoras oli hea et oli olemas oskaja inimene kes tegi elustamist. Auto juures seistest mõtlesin, kas mina oleks sellega hakkama saanud, elustamisega. Kinnitasin endale et oleksin küll. Kas ka sina? Neljapäeval lugesin internetist et vanem meesterahvas on intensiiv palatis.
Reedel oli meil mänguõhtu. Mängisime UNOt. Külas olid Lena, Tina, Kenneth, Per ning Matt.

Kuna reede oli Eesti Vabariigi aastapäev, siis tegime ka mõned pitsid viina Eesti terviseks. Laupäeval oli mul sõber külas. Käisme Skellefteåt uudistamas ja rentsime mõned filmid. Ning õhtul vahtisime filme. Pühapäeval oli super kena ilm. Päike säras oma täies hiilguses ja soendas võimsalt. Fantastiline ilm!


Õhus on tunda kevadet ja varsti võib grillihooaeg alata! :)

Esimesed triibulised

Esmaspäeval kirjutasin ametlikult alla oma uuele töölepingule. Nii et alates esimesest märtsist alustan tööd uue töölepinguga.

Kas te olete näinud saadet või lihtsalt kuulnud tornaado või äikese jahtijatest? Igaljuhul kolmapäeval (15.02) sai minust Virmaliste jahtija.

Tulime Chrisiga rootsi keele tunnist ja sõitsime Bolideni poole kui taevas oli äkki näha õrnalt virmalisi. Kuna mina pole elus kordagi virmalisi näinud siis olin põnevil. Peatasin auto teeääres kinni et paremini näha. Aga juba oli taevas tühi ja virmaline kadunud. Jätkasime sõitu kui järsku otse meie ees hakkas tekkima uus vaatemäng ja seekord juba päris korralik valguse kardin kaunite kumerustega. Pika triibuna üle taeva. Minu esimene triibuline- virmaline! Väga raske oli auto juhtimisele keskenduda. Otsustasime et lähme koju, Chris võtab kaamera ning suundume linnast veidi eemale et teha mõned toredad pildid. Plaan oli hea. Aga virmalised olid Bolidenisse jõudes taevast kadunud. Kuna kell oli juba 19 läbi ja kõhud päris tühjad otsustasime et enne sööme ja siis vaatame mis edasi saab. Nii kaua kui Chris süüa valmistas ja mina õues sahamehe lükatud valli rookisin (Chris andis valida, mida teha tahan, valisn lumerookimise), jälgisin silmanurgast tähistaevast, aga ei midagi. Ei ühtegi virmalist. Lumi roogitud, läksin tuppa. Söök (kiired ise tehtud burksid) oli peagi valmis. Piilusime aknast kas midagi taevast paistab, aga peale siravate tähekeste ei olnud näha midagi. Siis aga sai Chris kõne ja saime teada et just praegu on jälle näha virmalisi. Ok, otsustasime siiski minna õue virmalisi otsima. Lõpetasime õhtusöögi ja panime soojalt riidesse. Astusin õue ja hõikasin” Come out, come out where ever you are” ja nii kui silmad taevasse tõstsin oli päris kena virmaline sättinud ilusti üle meie maja. Kena kaarega just nagu vikerkaar. Kell 20.35 istusime autosse. Olime juba veidi Bolidenist väljas kui Chris avastas et ta oli kindad koju unustanud. Egas midagi ots ringi ja koju tagasi. Sellise külmaga (-16 kohati -19) ei tee ilma kinnasteta õues suurt midagi.
Kodus käidud, kindad olemas ning lisaks veel lume säärikud (või kuidas iganes neid nimetatakse) asusime uuesti teele. Sõitsime kuskil 10 minutit ringi ja otsisime sobivat kohta pildistamiseks, aga igal pool olid puud ees. Lõpuks tegi Chris otsuse et kõige parem koht on ilmselt järve ääres. Parkisime auto teeäärde olevasse väiksesse parkimistasskusse. Järveni oli kuskil 200-300 m lumes sumpamist.
Õues oli päris pime. Taskulamp oleks olnud väga hea asi.

Olin juba vaimselt valmistanud päris raskeks tööks aga õnneks olid teel lumesaani jäljed ja kui nendes kõndida, siis vajusid läbi ainult iga neljandal sammul. Jõudsime järveni. Chris sammus uljalt järve peale.
” Mmm.. oled sa ikka kindel et see on hea mõte? „
„Jaa jaaa siit on parim vaade“

No mis mul muud üle jääb. Esimesed sammud jääl. Oh ma ei arva et see on hea mõte mulle pole kunagi järvejääl meeldinud eriti veel keset ööd no väljaarvatud siis kui lähed näiteks päeval kalale ja jää paksus on kinnitatud ja ma näen palju teisi inimesi. Mis siis kui vajume läbi? Keegi ei tea et me just siin oleme. No ilmselt kahe kolme päeva pärast hakatakse uurima miks ma tööl pole ja siis leitakse mu auto ja kui veab siis on jäljed veel lumel ja juhatab need järveni.

Jää tundub stabiilne- mingit raginat ja praksumist kosta ei ole, seega võib rahus edasi minna. Chris seadis kaamera valmis ja jäime ootama. Külm hakkas kergelt nina näpistama ja taevaserval ilmusid esimesed pilvetriibud. Pärast umbes 15 min ootamist ilmusid taevavõlvile jälle virmalised. Algas fotojaht. Ühe foto tegemiseks kulus 30 sek. Chris muudkui klõpsis ja mina vahtisin taevast. Virmalised ilmusid ja kadusid. Peagi hakkasid pilved võimust võtma ja virmalisi oli näha ainult läbi pilvede. Aga mõnikord olid nad väga eredad siis oli eriti lahe valguse mäng läbi pilvede. Umbes pool tundi hiljem hakkasid varbad endast märku andma. Ka sõrmeotsad tuletasid ennast meelde.
Päris mitu, mitu pilti hiljem oli taevas väga pilvine nii et virmalisi oli jeeli, jeeli veel näha, otsustasime lahkuda. Oi sa kurja. Nüüd kõndima hakates olid varbad täiesti jääs. Pole veel midagi sellist tundnud. Iga samm oli pingutus omaette. Ja kuna kiirustasime auto juurde siis nüüd vajusime läbi lume igal teisel sammul. See oli palju raskem kui järve juurde minnes. Võttis päris läbi.




Virmalised pilvemüürist läbimurdmas.
Piltide autor: Chris


Autosse jõudes vaatasime kella 22:09. Parema jala suurem varvas pakitsest valust. Mõtlesin juba et kas lähme koju või suundud Skelleftea haiglasse. Iga sekund oli tunne et nüüd kohe kukub otsast. Koju jõudes kui olin külmad saapad ja märjad sokid jalast saanud hakkas varvas siiski vaikselt elumärke näitama ja pärast poole tunnist soojendamist oli varvas jälle töökorras.

Kuna tegu oli esimese korraga, siis ma arvan et virmaliste jaht läks päris hästi. Saime vähemalt 4 väga head pilti ning kasulikke ideid mida järgmine kord rakendada. Näiteks: taskulamp kaasa, termosega soe tee, kaks paari sokke jne. Ma arvan et teatud fotoklubi inimseda oleksid mu üle väga uhked.
Üritasin ise ka oma fotokaga virmalistest pilti teha- ma ei kommenteeri tulemusi.

Vahepala
Steriotüüp rootsi meestest. Kõige levimum ettekujutus Rootsi mehest on see et neil on tukk püsti kammitud. Täielik jama! Neljapäeval istusin zumba kalssi ukse taga ja pilk oli pööratud jõusaali. Selline avatud jõusaal. Lasin siis pilgul ringi käija, et kas leidub ka silmailu. Vaateväljale jäi kuus inimest, kes kõik olid mehed. Suunasin siis oma uudistava pilgu korda mööda oma uuringuobjektidele ja minu avastus oli shokeeriv. Kõik kuus olid kiilakad! Hiljem selgus et üks siiski ei olnud. Kukal oli siiski juustega kaetud. Nii et siis 5 meest kuuest olid kiilakad ja veidike rohkem uurides selgus et üks on kiilakas vabatahtlikult. Imepisike siil oli näha. Seega kokkuvõtes võib öelda et 6 mehest neli olid kiilakad. Vot sulle steriotüüp!

Aga peab ütlema et neile see sobis. Nägid päris kobedad välja. No igal juhul parem kui seriaalis „Kiilakas“ peategelane, kellel oli kolm juuksekarva üle pea kammitud. No ikka kohe palju paremad ja treenitud keha andis pluss punkte juurde :)

Ja siit siis minu järledus miks ma nägin nii palju kiilakaid mehi jõusaalis, parandage mind kui eksin. Ma ei usu et see oleks sellepärast et Rootsis on iga 2 mees kiilakas. Ei kindlasti mitte. Kuigi minu uuringuandmetel ja statistikat uskudes nii see peaks olema. Minu teooria on aga hoopis järgmine: Kuna meestele on väga hell teema nede juuksed, noh nii nagu naistele nende kaal, siis et seda kuidagi kompenseerida (juukseid) käivad nad jõusaalis ja treenivad endale sixpacki :). Näevad palju rohkem vaeva kui pahmaka juuksetukaga mehed. Sellepärast võibki jõusaalis kohe päris mitut kiilakat kohata. Ja kui nüüd hakata mõtlema oma tutavate peale siin loomuliku kiilasuse poole kalduvad mehed on rohkem füüsiliselt treenitud.

Reedel otsustasime Chrisiga minna kohalikku baari. Ainuke mis Bolidenis on. Nimeks Cafe 33. Õhtul tegime enne baari minekut paar pitsi vanakat ja seadsime end valmis. Kuna Kölnis on samal päeval karneval siis Chris pani selga saksa kaevuri riided. Kogu täis varustuse. No kes see ikka nalja teeb kui ise ei tee. Ta pakkus mulle oma töötunkesid, aga ma arvasin et parem mitte. Olime valmis ja asusime teele. Mõned sammud majast eemal hakkasin valjusti mõtlema, et ehk ikka oleks pidanud panema, et seltsis segasem ja lollusi tehakse ikka koos sõpradega. Otsustatud. Läksime majja tagasi, tegime veel ühe pitsi tõmbasin tunked selga, kiiver pähe ja läksime. Baari ette jõudes pöördusid kõigi pilgud meie poole, astusime julgelt ja enesekindlat sisse. Chris nägi baaris tuttavaid ja istusime nende lauda. Õhtu võis alata. Kuna baaris oli probleeme kaardiga maksmisel, siis sularaha jätkus meil ainult mõlemaile ühe siidri ostmiseks. Me ei lasknud endal sellest heidutada. Crisil oli õnneks enesepääste kotis purk õlut.





Aeg möödus lennates ja joogid hakkasid lõppema. Tegime ettepaneku rahvale minna meie poole edasi. Kuskil 10-15 inimest tuli koos meiega arterpartyile. Enne käidi veel kodudest läbi ja haarati kaasa mõned joogid. Tutvusin uute inimestega ja leidsin kaks uut sõpra, ühe neiu ja ühe noormehe (Lena ja Per), kes on ka uued Bolidenis. Kolisid siia Jaanuaris, rootslased. Elavad Bolidenis hostelis. Kuna meil on üks vaba magamistuba siis pakkusime Lenale, et ta võiks siia sisse kolida. Õhtul tegime talle tuuri majas ja ta on huvitatud sissekolimisest.

Pidu kesti hommikul kella 3-4. Tantsiti ja lobiseti ning loomulikult joodi mõned õlled. Väga äge! Supper lahe pidu! Laupäeva hommikul oli mul viimase viie aasta jooksul raskeim hommik. Õnneks peavalu ei olnud, aga iiveldas kõvasti. Õnneks Chris oli ok ja oli nõus poodi minema ning tõi coca colat. Poold tundi pärast seda oli kohe parem. Nii kahju, et siin Tartu limonaadi ei müüda. See oleks mõjunud 5 minutiga. Pühapäeval käis Lena mul külas. Ajasime juttu ja meenutsaime eelmist õhtut. Pärast käsin tal hostelis külas vaatamas kuidas tal eluolud seal on. Tuba on umbes sa suur kui minul. Sisustus on pärit hilisest 60-ndatest. Nii et sain täitsa aru miks ta oli suht kohe nõus meie juurde kolima ja pealegi meiega saab nalja :).

Taaskohtumine

Esmaspäeval sain Tina`lt kõne:
”Oled sa õhtul kinni?”
Vastasin et jah, et plaanid tehtud (pidin Matt`iga kokku saama, ta on Sveitsist tagasi).
”Kas saad need tühistada?”
”Ma arvan küll, mis siis?”
”Chris on Rootsis ja ööbib Skellefteåas, nii et tule linna ja kohtume temaga ning saad minu juures ööbida.”
Vapsee. Tegemsit siis Chrisiga, kellega EMC`l koos õppisime. Ja nii läkski, peale tööd Tina juurde ja siis jalutasime linna, Chrisi hotelli. Oi, kui külm väljas oli, aga mõnus oli. Lumi krudises jalge all ja pakane näpistas nina ning näris kintsu ja tagumikku.

Saime hotellis kokku ja hakkasime rääkima, et mis ta Rootsis teeb jne. Tuli välja et neil oli kohtumine Björkdalis (minu firmas) ja nad tutvustasid uut tehnoloogiat materjali rikastamiseks.

Hiljem selgus veel et nad olid meie kontorisse saabunud veel siis kui ma olin seal olnud. Maailm on ikka nii väike. Rääkisme Chrisi ja tema töökaaslasega maast ja ilmast ning kella 23 paiku oli aeg Tinaga sammud kodu poole seada. Jalutasime tagasi Tina juurde ja nüüd oli pakane armutu. Korterisse jõudes ja voodisse pugedes sain teki all tublisti miski tund aega kenasti väriseda. Õues kõndides ei saanudki nii aru et külm on, aga siis liigud ja ei hooli sellest, eesmärk oli ruttu, ruttu, tuppa sooja saada. Aga poole tunniga väljas kõndides oli külm nahavahele pugenud ja endale sinna pesa pununud ja ei tahtnud kuidagi lahkuda.

Teispäeva hommikul kell 7 oli mul oma ülemusega koosolek. Rääkisme minu lepingust, mis teadupärast lõppeb veebruari lõpus. Aga ei lõppe.

Esmaspäeval kui küsisin ülemuse käest, et kas tal on see või järgmine nädal minuga aega rääkida mu lõppevast töölepingust, hakkas ta naerma ja ütles et :” Ei, ei. Sinu leping ei lõppe kohe kindlasti”. Räägime sellest teisipäeva hommikul.

Nii me siis vestlesime tunnikese teispäeva hommikul. Keset meie vestlust tuli Kicki ja ütles et ta sai rikastusvabrikust kõne et mu auto tuled põlevad. Jooksin siis kiiruga välja ja nii oligi. Parktuled olid peale jäänud. Alguses mõtlesin, et huvitav kes küll teab et see minu auto on, aga daaaaa. Mul ju ainuke auto siin, kellel on autol eesti numbrimärk :)

Vestlus ülemusega külges positiivses meeleolus ja tulemuseks oli tähtajatu leping ning pisike palgatõus.

õhtul käisin Chrisiga ühe tüübi juures, kes läheb tööle Saudi Araabiasse ja seega müüb oma mööblit. Käisime asju vaatamas ja ostsin magamistuppa voodi kõrvale käivad kapid. Kuna jään nüüd siia pikemaks, siis võin mööbeldama hakata. Rüüpasime tassikese teed ja arutasime eluoludest Saudi Araabias ja minul oli kohe hea võimalus Jordaania kogemus vestlusesse tuua. Helise skorpioni hammustuse sain ka mainitud. (”Meeldiva” kogemuse laagri õega jätsin siiski välja).

Kolmapäeval õhtusöök neljale. Kutsusin Tina ja Kennethi õhtusöögile. Seekordseks roaks oli suvikõrvitsa-peekonivorm (toidutare.ee). Hakkisin kõik mis vaja peeneks ja segasin kokku, aga seda oli liiga palju, mu ahjuvorm oli triiki täis. Seega tühjendasin seda veidi ja tõstsin suvikõrvitsasegu teise vormi. Originaalretseptis on kirjas et lisa peekoni ribad ainult vormi peale siis mina veidi tuunisin retsepti ja lisasin peekoni kuubikud ka vormi sisse. (järgmine kord praen peekoni kuubikud enne läbi, siis jäävad mõnusad krõbedad). Segule kohvikoor peale ja ahju. Nüüd väiksemas ahjuvormis olevat segu tuunisin ka peekoni kuubikutega ja lisasin veel tomatipastat, ning 10 min enne valmimist panin riivjuustu peale ja siis tagasi ahju. Retseptis sulatatudjuustu (retseptis soovitati kasutada merevaiku) asendasin olude sunnil Philadelphia toorjuustuga. Toimus väga hästi. Mõlemad variandid olid väga head. Proovin kunagi sama vormi ka kanaga ja lisada vormile veel paprikat või siis pipra kaunu. Selle retseptiga on hea asi see, et siin on mänguruumi.

Reede õhtul lendasime Tinaga Stokcholmi, et kohtuda seal meie EMC kaaslasega. Salwek oli juba varem kohale jõudnud nii et kohtusime hotellis. Peatusime Nordic Sea hotellis. Lennujaamast hotelli sõitsime Arlanda Express rongiga, mille maksimum kiirus minnes oli 188 ja tagasi tulles 205 km/h, äge kui selline liin käiks näiteks Eestis Tallinna ja Tartu vahet. Jõudsime hotelli kuskil 21 paiku.
Tegime väikse burksi ja siis istusime hotelli baaris. Magama saime pärast kella ühte.

Laupäeval oli plaan minna vahtkonna vahetust vaatama (Kuna see oli Slaweku esimene kord Stockholmis) ja siis Rootsi ajaloomuuseumi. Ilm oli pilvine ja tuuline ning päris külm. Enne vahtkonna vahetust põrkasin lossiõuel kokku Üllega. Ta kirjutas küll mulle et on Rootsi tulemas, aga millal seda ei täpsustanud ja nüüd siis saime Stockholmis juhuslikult kokku. Väike maailm. Ajasime paarsõna juttu ja pöördusin siis tagasi Tina ja Slaweku juurde ning rääkisin neile paar lauset Eesti keeles. Kui Slawek oli kaks korda küsinud: Mida? Mida? Taipasin oma viga ja läksin jälle inglise keelele üle.

Kui olime oma 40 minutit külmetanud ja vahtkonna vahetuse ära vaadanud, otsustasime teha kohvikus ühe sooja joogi enne kui muuseumisse edasi liigume. Kohvikus oli aga nii mõnus ja soe, nii et kui sealt jälle pakase kätte läksime otsustasime et muuseum jääb küll täna ära. Jalutasime veel veidi linnas ringi ja siis otsustasime lõunat/õhtust sööma minna ning siis hotelli soojenema.

Õhtul kell 19 oli meil aeg jääbaari bronnitud. Päris äge asi välja mõeldud, väga hea äriidee! Pilet hinnas (150 sek) oli üks jook baarist. Jõime oma joogi ära, pildistasime ennast puruks ja tulime tulema.






Õhtul istusime toas meenutasime EMC-d ning libistasime õlut ja tegime pitsi viina. Mängisime UNOt ja vahtisime telekat. Nii mõnus just nagu EMC ajal.

Pühapäeval oli ilm ilus ja käsime linnapeal jalutamas ning väiksel shoppingu tuuril. Ostsin endale ühe rootsi keele õpiku. Pühapäeval kell 18.30 olin jälle kodus.

Nii et see nädal sai kohe kahe emc kaaslasega kohtutud pluss veel kohtumine Üllega. Äge! :)


Nädala pärl tuleb seekord töö juurest.
Olime koosolekul ja arutasime kuidas meie vee ärajuhtimise projekt kulgeb. Ning mina küsisin, et kas meil on ka plaan B kui vesi vanast tiigist mitte uude tiiki ei jookse vaid kaevandusse voolab? Selle peale vastas karjääri juhataja:
Plaan B on see, et siis me kirjutame lahkumisavaldused :)

Külmapühad

Eelmine pühapäev kui blogi oli valmis, vanematega jutud räägitud, Chris ja Theresa läinud (Chris läks nädalaks kodust ära, kõige pealt AITIK kaevandus ja siis nädalavahetusel pidi olema Saamide festivalil), mõlgutasin mõtteid et mis siis nüüd. Kell oli vähe ja magama ei tahtnud ka veel minna. Otsustasin et teen midagi kasulikku ja tassin paar halgu garaaži. Kuna omanik tahtis metallist puuderesti nädalavahetuseks tagasi leppisme Chrisiga kokku et tassin puud sisse (kuna ta on kodust ära) ja hiljem siis tema laob need riita. Panin riided selga ja läksin õue. Paarist alust sai mitu ja tund aega hiljem olid kõik puud kenasti garaažis. Ja nii oligi pühapäeva õhtu sisustatud.




Esmaspäeval pärast tööd tuli jälle väike töötuhin peale. Tegin algust puude ladumisega aga nagu mulle kombeks, et mida alsutad selle ka lõpetad, nii ka seekord. Väiksest ladumisest sai kolm riita puid ja oligi töö valmis. Nii mõnus kodune tunne oli. Pole juba ammu füüsilist tööd teinud.

Teispäeval tegin endale tööjuures nimekirja kuidas ma õhtut sisustan:
Valmistada õhtusöök ja tööle lõuna
Arved maksta
Lumi rookida- (iga päev sajab natuke lund juurde)
Pesu pesta
Riidekapp koristada

Tõeliselt vahva nimekiri teispäeva õhtu sisustamiseks. Kell kolm tuli Kicki (meie sekretär) minu juurde ja küsis kas ma ei tahaks hokit minna vaatama. Mõned piletid on vabad kuna nende omanikud ei saa täna minna. Viskasin pilgu korraks oma nimekirjale ja vastasin hetk hiljem, et „Miks mitte“.

Kell 15.30 tuli Kicki uuesti ja küsis, et kas ma mõnda sõpra ei tahaks kaasa võtta kuna keegi ei saa minna ja pileteid on veel üle. Helistasin Tinale, aga ta ei vastanud (hiljem selgus et oli koosolekul olnud ja ta ei oleks anyway huvitatud olnud), Chris oli ära ja Matt läks 2 nädalaks Šveitsi, seega ei olnud mul kedagi rohkem kutsuda.

Koju jõudes valmistasin öhtusöögi, maksin arved ja roksin lume (sain ikkagi mõned asjad nimekirjast tehtud) ning asusin Skellefteå poole teele.

Mäng oli vägev! Pole veel nii palju kismat hokis näinud. Aga vastastiim ise alustas, mis nad siis tulevad meie hoovi peale kaklema! Kuigi jah, ühel meie mängijal oli pärast väikest insidenti mokk lõhki ja veri väljas.
Teise kolmandiku lõpus (4 sekundit enne lõppu) oli meil platsil kolm mängijat ja vastastel viis. Kolmas kolmandik algas sama seisuga ja kestis 28 sekundit sealt edasi jätkus neli viie vastu. Kui tavaliselt saab keelatud võtte eest karistada 2 minutit, siis seekord sai üks meie mängija 5 minutit karistust. Kuid vaatamata vähemusele hoiti värav littritest tühjana. Supper töö mängijate ja väravavahi poolt. Mängu lõpuks olid vastased sooritanud väravale 24 pealelööki ja meie mehed 14. Kuid tulemuseks oli 2:0 meie kasuks. Pärast mängu läksin Tinale külla ja ööbisin tema juures.

Kolmapäeval oli meil rootsi keele tunnis uus õpetaja. Nüüd on enamus õpetusest rootsi keeles. Muidugi kui aru ei saa, saab alati küsida, et palun uuesti ja inglise keeles.

Kokkamise rubriik: tegin kotlette , aga et midagi huvitavamat teha lisasin 2 spl tomatipastat ja 2spl toorjuustu. Täitsa hea oli. Lisasin ka veidi vürtsi. Aga pingutasin punase chillipipraga veidi üle:)








Neljapäeva hommikul oli kena üllatus. Väljas oli -25. Aga kuna Eestis oli Tallinnas -24 siis ei olnud selles midagi erilist. Pärast tööd mängisin taksot ja sõidutasin meie Kanada bossi koju. Ta elab ajutiselt (siis kui Rootsis on) Bolidenis ja lahkub reede hommikul seega ei hakanud firma autot võtma vaid palus minult küüti.

Nädalavahetus möödus külmapühasid veetes.Laupäeva hommikul oli kell 8.3 väljas -35. Kell 9 tegin kaminasse tule et soem oleks. Mingi hetk lõi toa suitsu täis ja seega pidin aknad uksed lahti tegema ja kõik neli tundi kütmist oli asjata. Aga vähemalt sai värske õhu tuppa. Laupäeva pidi mulle üks sõber külla tulema, aga kuna pidi kauem tööl olema ja väljas oli -30 (päeva kõige soemad kraadid) siis plaani muutus ja veetsin laupäeva lebotades ja arvutist filme vahtides.

Pühapäeval käisin poes, kaks korda. Kuna esimene kord kui poodi läksin selgus, et pood oli veel kinni. No kui mõistus ei võta siis jalad võtava!

Nädala pärl

Pärast telefonivestlust ja oma e-maili edastamist oli tulemuseks järgnev aadress:
aire.bastrak@bjorkdal.com