Kohtumine põdraga

Mõnusat lumist 2012 aastat kõigile!

Uus aasta saabus Rootsis sõprade seltsis.

Saabusime Rootsi (mina, Reili ja Sandra) 27 detsembri hommikul. Ilm oli veel piisavalt tuuline eelmise päeva tormist. Lõuna Rootsis oli näha tee ääres murdunud puid. Teel oli ka hoiatus et tuule kiirus 18 m/s, mis andis kohati kõvasti tunda, aga üldiselt möödus 800 km suhteliselt kiiresti.

28 detsember käisime tüdrukutega Umeås. Külastasime ajaloo muuseumi. Väga huvitav muuseum oli: erinevad fotonäitused, suusamuuseum, eluruumide sisustus läbi aegade -umbes sama nagu meil Eestis Nõukogude Muuseum, siis oli veel nii öelda ”tapeedi tuba”, vaatasime filmi punasest värvist- mis on teatavasti Rootsis põhivärviks Rootsi majadele. Jah, oh üllatust. Seda tehti turba põletamisel järgi jäänud plögast. (Mina olin kuulnud, et värv tuleneb vasemaagi kaevandamise jääkidest, aga ilmselt on mõlemad variandid õiged). Teine film oli põhjapõdrakasvatusest ja nende saatmine vorstivabrikusse ja kõik sinna juurde kuuluv.

Pärast muuseumi väike eine ja shopping ning oligi aeg Skellefteåsse Tina juurde õhtusöögile pöörduda.

29 detsember käis Reili lauatamas ja meie Sandraga rookisime kodus tublisti lund, kogu hoov sai puhtaks. õhtul tegime sauna ja sai ka proovitud lumme hüppamine, minule ühest korrast täiesti piisas, Sandra käis ikka kaks korda ära. Kuna Reili oli tõbine, siis tema pidi selle lõbu kahjuks vahele jätma.

30 detsember oli plaan et viime Reili linnas asuvale mäele lauatama ja siis Sandraga linna shoppama. Sisestasime kohanime GPS ja asusime teele. Kui GPS näitas et mäeni on veel 500 m ei paistnud mäge kusagil. Arvasin siis, et on paras aeg Reili maha panna ja ta saab need 500 m jala mäeni minna. Reili aga soovitas edasi sõita, et vaatame ikka täpsemalt kus mägi asub, et ”Ärge jätke mind üksi siia”.

Sõitsime siis edasi ja jõudisme GPSi sihtpunkti. Jõudisme välja kaljuseina juurde, mille sisse viis suur uks. Mmm. Reili arvas et asi on imelik. Mina jälle pakkusin välja varianid, et äkki läheb siit lift ülesse mäeo tsa. Ok, otsustasime minna vaatama. Avasime ukse ja ees avanes tunnel kuskil 50 m kõndimist ja siis oli infolaud. Selgus et olime vales kohas. Tegu oli seiklusmajaga, kus tehakse team buildingu harjutusi (meeskonnatreening). Onu vastuvõtus oli väga lahke, seletas meile millega tegu ja joonistas kaardi kus mägi asub.
Jõudsime kenasti mäeni, jätsime Reili lauatama ja suundusime Sandraga shoppama.

30 detsembri õhtul oli plaan minna ööklubisse, kuna ma pole siin veel klubis käinud siis nüüd oleks sobiv aeg proovida. Kell 22 olidki 4 chikki valmis Rootsi mehi vallutama. Jõudes ainukese ööklubi ukse taha selgus, et klubi on kinni. Mis siis ikka, otsisime lahtioleva pubi ja läksime kohalikku ööelu kaema. Leidisme mõned noormehed, kes soovisid tüdrukutele seltsi pakkuda. Pubi sulgedes suundusime Tina juurde tagasi ja tegime lõpetuseks veel paar õllet.

31 detsembri õhtul olid siis Bolidenis koos: mina, Sandra ja Reili ning lisaks veel Tina ja Luc, seega neli naist ühe mehega. Mängisime piljardit ja sabotööri ja UNOt. Jõime, sõime. Käisime väljas ilutulestiku vaatamas. Magama kell 3.

2 jaanuari hommikul viisin Sandra lennujaama, siis ise Bolidenisse tagasi. Haarasime Reiliga lauad ja sõitsime Storklinta`sse lauatama. Ma olin veel pisut unine ja seega eriti vaimustuses sellest ideest polnud ning teades et mäel on ainult ankrud ülesse sõiduks ei kasvatanud see teadmine minu entusiasmi. (Mu viimane kogemus ankruga oli Kuutsekal, kus ma umbes 7 korda järiest kohe peale 10 m käpra käisin ja siis rajalt eemale roomasin ning järjekorra lõppu lonkisin, vähemalt liftipoisil oli lõbus).

Kui me lõpuks mäele jõudsime, ankruga Reili toel mäeotsa sain, (maha tulek oli muidugi puhas käpra panek) ja siis esimese sõidu alla tegin oli meeleolu ülev. Mõnus kohev lumi, lausa lust. Igati äge.
Pidevalt sadas laia lund muudkui juurde ja juurde ning mäel oli umbes 15 inimest kokku seega mõnikord alla tulles olid täiesti üksinda nõlval nii et sõida kuidas ja kuhu tahad.

3 jaanuari hommikul kell 4 hommikul oli äratus ja viisin Reili lennujaama ning jõudsin juba kell 6.30 tööle. Laua peal ootas mind jõulukingitus, milleks oli väike kokkupandav Fiskarsi labidas.

Iga päeva on sadanud hullupööra lund nii et jõuan ainult auto koha maja eest puhtaks rookida, sest pool tundi võtab iga hommik ja õhtu aega sahamehe lükatud vallist läbimurdmine.

Kolmapäeva õhtul oli tugev lumesadu ja otsutasin et ilmselt on vaja neljapäeva hommikul teha enne tööle minekut tubli lumerookimine. Ärkasingi neljapäeva hommikul tunnike varem. Meie hoov näeb välja nagu 1,5 meetri kõrgune Lasnamäe kanal ja loomulikult oli sahamees selle kanali otsa oma mõnusa 0,5 m kõrguse valliga sulgenud.

Alustasin siis kanali otsa puhastamist, mis tegi asja veidigi helgemaks oli asjaolu, et ka naabrimehel oli vall sõiduteele. Nii et rookisime hommikul mõnusalt koos. Tema sai varem valmis ja kihutas minema.

Mina kühveldasin edasi. Tahtsin olla kaval ja lõigata 0,5 m valli ainult auto laiuse ava, et ei peaks hommikul palju aega raiskama. Auto laius olemas, istusin autosse ja hakkasin tagurdama. Kurja küll, olin valli põhja jätnud liiga kõrgeks ja jäin nüüd keset seda valliava kinni. Jeeli, jeeli pressisin ennast autost välja, sest ava oli ju mõeldud ainult auto laiuseks ja läbisõiduks, mitte keset seda autost väljumiseks.
Nüüd siis pidin kõigepealt ava laiendama, et pääseksin auto põhja all olevat lund välja kraapima. 15 minutit hiljem olin tänaval ja asusin teele. Tööle jõudsin täpipealt õigeks ajaks. Nii mõnigi jäi ilmaolude tõttu hiljaks.
õhtul koju jõudes oli sahamees jälle ava vallis kenasti täis lükanud. Parkisn siis auto veidi eemale. Otsustasin et viin koti tuppa ja hakkan lund rookima. Panin võtme lukuauku, aga võti ei keera. No mis nali see on. Esimene mõte oli et keegi on nalja teinud ja võtme võtmekimbus ära vahetanud. Steigeris oleks selline nali täiesti mõeldav, aga siin oli see variant välistatud. Teine mõte oli, et äkki on lukk ära vahetatud, aga no kes see vahetaks keset päeva lukku. Ok, jätsin asja sinna paika ja mõtlesin sellega tegeleda hiljem. Kõigepealt ikka auto hoovi. Tubli 40 min kühveldamist ja mu kallis suksu oligi hoovis.

Nii, kuidas siis tuppa saada. Chris oli nädalavahetuseks Luleåsse sõitnud (Roostis oli reede püha nii, et vaba päev) temalt abi polnud loota. Mida teha? Idee! Meil on maja taga teine uks. Roomasin siis vaevaliselt läbi nabani ulatuva lume tagaukseni ja sain sisse. Jeeee!

Saatisn Chrisile sõnumi et lukk ei tööta ja ta arvas et lukk on külmunud. Mul oli olemas vastavat pihustit auto lukkude jaoks ja proovisingi seda. 10 min hiljem sain luku tööle. Hurraaa!

Reede 6 jaanuar oli vaba ja läksime Tina ning Kennthiga lauatama, suusatama. Ilm oli väga tuuline ja külm ning tuiskas lund, seega just mitte kõige parem ilm. Läksime samale mäele kus käsime Reiliga. Seekord oli inimesi tunduvalt rohkem. Kella 14 oli ilm päris halvaks läinud nii et otsustasime lõpetada. Tagasi tulles nägime tee ääres põhjapõtru. Minu esimesed selle 4 kuu jooksul mis ma siin Rootsis olen olnud. õhtul käsin Tina juures UNOt mängimas. Sain oma esimese UNO mängu võidu! Kokkuvõttes võitsin kolmel korral, aga jah kogu mängude arvu ei hakka mainima.

Laupäeval valmistasin ennast juba varakult ette lume rookimiseks, et terve hoov tuleks puhtaks teha, mitte ainult auto koht. Kell 10 olingi väljas usinasti labidaga vehkimas. Kell 11 oli kett täitsa maas. Olin suutnud avada „tunneli otsa“ tegin korraliku pooleteise auto laiuse avause ning korralikult puhastanud ja silunud maapinna, et ei oleks mingeid kinnijäämise võimalusi.

Siis peatus vastasmaja ees JCB (Üks kolmest masinast mida olen näinud Bolidenis lund lükkamas). Mõtlesin et lähen küsin et kas ta ehk saaks veidi tee otsa (tunneli otsa) laiemaks lükata. Aga ta tuli juba ise masinast välja, tutvustas ennast kenasti ja ütles et oli Chrisiga rääkinud ja ta aitab lumekoristamisel. Hurraaaaa. 10 min hiljem oli hoov suuremosalt puhas ja sissesõidu otsad laiaks lükatud. Mul läks veel tunnike ülejäänud lume rookimiseks ja oligi valmis. Super. Ülejäänud päeva ja ka pühapäeval olin tubli majaperenaine: pesin pesu ja koristasin ja värvisin veidi jne.

Pühapäeva õhtul käsin Skellefteås Chrisil järgi ja 1-2 km pärast Bolidenist suurel maantel sõites oleksin peaaegu ühe põhjapõdra perse ära rihtinud. Nimelt sõitis minu ees üks auto ja seega sõitsin lähituledega, aga meie vahe oli piisavalt suur, et selle vahel oli selline pime ala. Seega nägin alles põdra tagumikku viimasel hetkel kuid kiire rooli keeramisega sain sellest õnnelikult mööda, aga auto võttis vingerdama ja päris hea shokk ikka oli. Edasi ja tagasi tulles kulges tee 80-85 km/h.

Täna hommikul (9 jaanuar) kell 5.30 oli õues -18 kraadi. Mootorisoendus sai autole paigaldatud just õigel ajal.

Tööle sõites oli tee peal ja tee ääres terve põhjapõdra kari. Seekord nägin neid õnneks juba kaugelt ja sõitsin neist rahulikult mööda. Nüüd on pimedas sõites kogu aeg närvid veidi pingul ja iga helkiva täpi peale süda jõnksatab et äkki on põdrapoiss :)


Jõulupuhkuse pärl (Merka juures plägatibidele seletusi jagades): "Ma pean vähemalt 5 kui mitte 4 korda ühte ja sama teed sõitma, et see mulle meelde jääks"