Esimesed triibulised

Esmaspäeval kirjutasin ametlikult alla oma uuele töölepingule. Nii et alates esimesest märtsist alustan tööd uue töölepinguga.

Kas te olete näinud saadet või lihtsalt kuulnud tornaado või äikese jahtijatest? Igaljuhul kolmapäeval (15.02) sai minust Virmaliste jahtija.

Tulime Chrisiga rootsi keele tunnist ja sõitsime Bolideni poole kui taevas oli äkki näha õrnalt virmalisi. Kuna mina pole elus kordagi virmalisi näinud siis olin põnevil. Peatasin auto teeääres kinni et paremini näha. Aga juba oli taevas tühi ja virmaline kadunud. Jätkasime sõitu kui järsku otse meie ees hakkas tekkima uus vaatemäng ja seekord juba päris korralik valguse kardin kaunite kumerustega. Pika triibuna üle taeva. Minu esimene triibuline- virmaline! Väga raske oli auto juhtimisele keskenduda. Otsustasime et lähme koju, Chris võtab kaamera ning suundume linnast veidi eemale et teha mõned toredad pildid. Plaan oli hea. Aga virmalised olid Bolidenisse jõudes taevast kadunud. Kuna kell oli juba 19 läbi ja kõhud päris tühjad otsustasime et enne sööme ja siis vaatame mis edasi saab. Nii kaua kui Chris süüa valmistas ja mina õues sahamehe lükatud valli rookisin (Chris andis valida, mida teha tahan, valisn lumerookimise), jälgisin silmanurgast tähistaevast, aga ei midagi. Ei ühtegi virmalist. Lumi roogitud, läksin tuppa. Söök (kiired ise tehtud burksid) oli peagi valmis. Piilusime aknast kas midagi taevast paistab, aga peale siravate tähekeste ei olnud näha midagi. Siis aga sai Chris kõne ja saime teada et just praegu on jälle näha virmalisi. Ok, otsustasime siiski minna õue virmalisi otsima. Lõpetasime õhtusöögi ja panime soojalt riidesse. Astusin õue ja hõikasin” Come out, come out where ever you are” ja nii kui silmad taevasse tõstsin oli päris kena virmaline sättinud ilusti üle meie maja. Kena kaarega just nagu vikerkaar. Kell 20.35 istusime autosse. Olime juba veidi Bolidenist väljas kui Chris avastas et ta oli kindad koju unustanud. Egas midagi ots ringi ja koju tagasi. Sellise külmaga (-16 kohati -19) ei tee ilma kinnasteta õues suurt midagi.
Kodus käidud, kindad olemas ning lisaks veel lume säärikud (või kuidas iganes neid nimetatakse) asusime uuesti teele. Sõitsime kuskil 10 minutit ringi ja otsisime sobivat kohta pildistamiseks, aga igal pool olid puud ees. Lõpuks tegi Chris otsuse et kõige parem koht on ilmselt järve ääres. Parkisime auto teeäärde olevasse väiksesse parkimistasskusse. Järveni oli kuskil 200-300 m lumes sumpamist.
Õues oli päris pime. Taskulamp oleks olnud väga hea asi.

Olin juba vaimselt valmistanud päris raskeks tööks aga õnneks olid teel lumesaani jäljed ja kui nendes kõndida, siis vajusid läbi ainult iga neljandal sammul. Jõudsime järveni. Chris sammus uljalt järve peale.
” Mmm.. oled sa ikka kindel et see on hea mõte? „
„Jaa jaaa siit on parim vaade“

No mis mul muud üle jääb. Esimesed sammud jääl. Oh ma ei arva et see on hea mõte mulle pole kunagi järvejääl meeldinud eriti veel keset ööd no väljaarvatud siis kui lähed näiteks päeval kalale ja jää paksus on kinnitatud ja ma näen palju teisi inimesi. Mis siis kui vajume läbi? Keegi ei tea et me just siin oleme. No ilmselt kahe kolme päeva pärast hakatakse uurima miks ma tööl pole ja siis leitakse mu auto ja kui veab siis on jäljed veel lumel ja juhatab need järveni.

Jää tundub stabiilne- mingit raginat ja praksumist kosta ei ole, seega võib rahus edasi minna. Chris seadis kaamera valmis ja jäime ootama. Külm hakkas kergelt nina näpistama ja taevaserval ilmusid esimesed pilvetriibud. Pärast umbes 15 min ootamist ilmusid taevavõlvile jälle virmalised. Algas fotojaht. Ühe foto tegemiseks kulus 30 sek. Chris muudkui klõpsis ja mina vahtisin taevast. Virmalised ilmusid ja kadusid. Peagi hakkasid pilved võimust võtma ja virmalisi oli näha ainult läbi pilvede. Aga mõnikord olid nad väga eredad siis oli eriti lahe valguse mäng läbi pilvede. Umbes pool tundi hiljem hakkasid varbad endast märku andma. Ka sõrmeotsad tuletasid ennast meelde.
Päris mitu, mitu pilti hiljem oli taevas väga pilvine nii et virmalisi oli jeeli, jeeli veel näha, otsustasime lahkuda. Oi sa kurja. Nüüd kõndima hakates olid varbad täiesti jääs. Pole veel midagi sellist tundnud. Iga samm oli pingutus omaette. Ja kuna kiirustasime auto juurde siis nüüd vajusime läbi lume igal teisel sammul. See oli palju raskem kui järve juurde minnes. Võttis päris läbi.




Virmalised pilvemüürist läbimurdmas.
Piltide autor: Chris


Autosse jõudes vaatasime kella 22:09. Parema jala suurem varvas pakitsest valust. Mõtlesin juba et kas lähme koju või suundud Skelleftea haiglasse. Iga sekund oli tunne et nüüd kohe kukub otsast. Koju jõudes kui olin külmad saapad ja märjad sokid jalast saanud hakkas varvas siiski vaikselt elumärke näitama ja pärast poole tunnist soojendamist oli varvas jälle töökorras.

Kuna tegu oli esimese korraga, siis ma arvan et virmaliste jaht läks päris hästi. Saime vähemalt 4 väga head pilti ning kasulikke ideid mida järgmine kord rakendada. Näiteks: taskulamp kaasa, termosega soe tee, kaks paari sokke jne. Ma arvan et teatud fotoklubi inimseda oleksid mu üle väga uhked.
Üritasin ise ka oma fotokaga virmalistest pilti teha- ma ei kommenteeri tulemusi.

Vahepala
Steriotüüp rootsi meestest. Kõige levimum ettekujutus Rootsi mehest on see et neil on tukk püsti kammitud. Täielik jama! Neljapäeval istusin zumba kalssi ukse taga ja pilk oli pööratud jõusaali. Selline avatud jõusaal. Lasin siis pilgul ringi käija, et kas leidub ka silmailu. Vaateväljale jäi kuus inimest, kes kõik olid mehed. Suunasin siis oma uudistava pilgu korda mööda oma uuringuobjektidele ja minu avastus oli shokeeriv. Kõik kuus olid kiilakad! Hiljem selgus et üks siiski ei olnud. Kukal oli siiski juustega kaetud. Nii et siis 5 meest kuuest olid kiilakad ja veidike rohkem uurides selgus et üks on kiilakas vabatahtlikult. Imepisike siil oli näha. Seega kokkuvõtes võib öelda et 6 mehest neli olid kiilakad. Vot sulle steriotüüp!

Aga peab ütlema et neile see sobis. Nägid päris kobedad välja. No igal juhul parem kui seriaalis „Kiilakas“ peategelane, kellel oli kolm juuksekarva üle pea kammitud. No ikka kohe palju paremad ja treenitud keha andis pluss punkte juurde :)

Ja siit siis minu järledus miks ma nägin nii palju kiilakaid mehi jõusaalis, parandage mind kui eksin. Ma ei usu et see oleks sellepärast et Rootsis on iga 2 mees kiilakas. Ei kindlasti mitte. Kuigi minu uuringuandmetel ja statistikat uskudes nii see peaks olema. Minu teooria on aga hoopis järgmine: Kuna meestele on väga hell teema nede juuksed, noh nii nagu naistele nende kaal, siis et seda kuidagi kompenseerida (juukseid) käivad nad jõusaalis ja treenivad endale sixpacki :). Näevad palju rohkem vaeva kui pahmaka juuksetukaga mehed. Sellepärast võibki jõusaalis kohe päris mitut kiilakat kohata. Ja kui nüüd hakata mõtlema oma tutavate peale siin loomuliku kiilasuse poole kalduvad mehed on rohkem füüsiliselt treenitud.

Reedel otsustasime Chrisiga minna kohalikku baari. Ainuke mis Bolidenis on. Nimeks Cafe 33. Õhtul tegime enne baari minekut paar pitsi vanakat ja seadsime end valmis. Kuna Kölnis on samal päeval karneval siis Chris pani selga saksa kaevuri riided. Kogu täis varustuse. No kes see ikka nalja teeb kui ise ei tee. Ta pakkus mulle oma töötunkesid, aga ma arvasin et parem mitte. Olime valmis ja asusime teele. Mõned sammud majast eemal hakkasin valjusti mõtlema, et ehk ikka oleks pidanud panema, et seltsis segasem ja lollusi tehakse ikka koos sõpradega. Otsustatud. Läksime majja tagasi, tegime veel ühe pitsi tõmbasin tunked selga, kiiver pähe ja läksime. Baari ette jõudes pöördusid kõigi pilgud meie poole, astusime julgelt ja enesekindlat sisse. Chris nägi baaris tuttavaid ja istusime nende lauda. Õhtu võis alata. Kuna baaris oli probleeme kaardiga maksmisel, siis sularaha jätkus meil ainult mõlemaile ühe siidri ostmiseks. Me ei lasknud endal sellest heidutada. Crisil oli õnneks enesepääste kotis purk õlut.





Aeg möödus lennates ja joogid hakkasid lõppema. Tegime ettepaneku rahvale minna meie poole edasi. Kuskil 10-15 inimest tuli koos meiega arterpartyile. Enne käidi veel kodudest läbi ja haarati kaasa mõned joogid. Tutvusin uute inimestega ja leidsin kaks uut sõpra, ühe neiu ja ühe noormehe (Lena ja Per), kes on ka uued Bolidenis. Kolisid siia Jaanuaris, rootslased. Elavad Bolidenis hostelis. Kuna meil on üks vaba magamistuba siis pakkusime Lenale, et ta võiks siia sisse kolida. Õhtul tegime talle tuuri majas ja ta on huvitatud sissekolimisest.

Pidu kesti hommikul kella 3-4. Tantsiti ja lobiseti ning loomulikult joodi mõned õlled. Väga äge! Supper lahe pidu! Laupäeva hommikul oli mul viimase viie aasta jooksul raskeim hommik. Õnneks peavalu ei olnud, aga iiveldas kõvasti. Õnneks Chris oli ok ja oli nõus poodi minema ning tõi coca colat. Poold tundi pärast seda oli kohe parem. Nii kahju, et siin Tartu limonaadi ei müüda. See oleks mõjunud 5 minutiga. Pühapäeval käis Lena mul külas. Ajasime juttu ja meenutsaime eelmist õhtut. Pärast käsin tal hostelis külas vaatamas kuidas tal eluolud seal on. Tuba on umbes sa suur kui minul. Sisustus on pärit hilisest 60-ndatest. Nii et sain täitsa aru miks ta oli suht kohe nõus meie juurde kolima ja pealegi meiega saab nalja :).