Suvine puhkus

Puhkus on läbi ja panin siia kirja kirkamad hetked mis meelde jäid.

Varuge kohe aega. Seekord on pikim postitus. Ei tea kas lõuna pausiga ikka läbi saate loetud :D 

Ametlikult algas minu puhkus 2 juuli 2012, aga juba 29 juuni hommikul kell 7.30 alustasin sõitu Helsingisse, et sealt siis laevaga Eestisse reisida. Reisikaaslaseks oli Herbet. Üks minu Bolideni sõpru. Tellisin talle Eestist 15 radiaatorit ja nüüd asusime siis koos teele, et mina saaksin koju ja tema radikad kätte.

Laev pidi väljuma sadamast 21.00. Plaanisime olla sadamas 19.30. Nii et 1,5 tundi varu aega juhuks kui ära eksime ja terminali ülesse ei leia. Viimane check in laevale 20.40. Peaksime vabalt jõudma.

Esimene peatus oli Haparandas. Umbes 300 km oli sõidetud (kogu teekond 1021 km). Käisime poes ja ostsime vett ning maiustusi teele kaasa.  Pärast poes käiku oli õige aeg GPS sisse lülitada ja sihtmärgiks lääneterminal panna.

Bronnitud pileti peal aga aadressi ei olnu. Oli ainult lääneterminal. Helistasin siis kähku Sandrale ja sain aadressi. GPS loomulikult aadressi ei tunnistanud. Mis seal siis ikka. Panime sihtmärgiks Helsingi ja arvasime et küll me siltide järgi ära sõidame.

Kui oli juba kuskil 600 km sõidetud ei olnud veel ühtegi märki mis näitaks palju Helsingisse on. Varsti sai sõidetud juba 700 ja ka 800 km ei midagi. Ei mingit märki sellest et oleme õigel teel. Alles 135 km enne Helsingit tuli vastav silt. Yesss! Oleme õigel teel.

Sõitsime sadamasse  ja tegime Check in´i kell 19.33. Vägev! Veidi enne kella 20.00 olime juba laevas ning kell 20.10 hakkas laev liikuma. Mida kuradit? Miks ta nii vara läheb? Herbet pakkus et äkki oleme valel laeval et ehk läheme hoopis Peterburi. Oh ei!

No kurja mis värk on ja siis läks pirn põlema, algul küll valest otsast aga siiski. Et äkki laev lahkub Eesti aja järgi. Mmm mõte tundus kahtlasena, sest nii palju kui ma sõitnud olen on lahkumine ikka sama ja saabumine on siis teise riigi ajaga ja siis ühendasin juhtmed õigest kohast. Eestis ja Soomes on sama aeg ja seega Rootsi ajast mõlemad tund aega ees. Nii et kokkuvõttes tegime me check in kell 20.33, mis on 7 minutit enne lõppu. Vapsee J.  Saime ikka kõvasti naerda, kuidas me selle pisiasja ära olime unustanud ja kuidas meil vedas. Keerasime kellad õigeks.

Laupäeval tutvustasime Sandraga Herbetile vanalinna ja pubisid. Õhtul käisime Erkil ja Maril külas  ning degusteerisime erinevaid märjukesi. Südaöö paiku läksid Erki ja Herbet klubisse pidutsema mina aga Sandra juurde magama. Pühapäeval chillisme niisama ja käisime (mina, Sandara ja Herbet) kinos ning hiljem koos Erki ja Mariga söömas.

Esmaspäeval kui pood avatud läksime radikatele järgi saime need kenasti kätte ja siis otsisime veel mingeid ventiile Herbeti sõpradele, aga sellist meie poodides ei olnud. Vähemalt tean nüüd mitmeid sanitaartehnika poode Tallinnas J.  Pärast seda kohtusime Ave ja Tiinaga Selveris, et laadida ülejäänud ruum Herbeti mininbussis kesvamärjukesega.  Ostsime nii mõnegi kasti siidrit ja õlut. Kuna nad tulid mulle külla siis oli hea saata juba joogid ette ära ja ehk pean nüüd oma ostetud varudega selle aasta kenasti vastu.

Esmaspäeva õhtul jõudsin lõpuks ka vanemate juurde. Algasid ettevalmistused peoks. 6-8 juuli toimus siis minu ja Veiko ”kuldsed 90” pidu, et tähistada meie juubelit. Tänud kõigile kes kohale tulid. Esimesest õhtu kirkamaid hetki oli Vana Tallinna joomine. Laupäeval fotojaht, meeletu paduvihm ja poriloikudes hullamine ning muud murumängud. Tänan kõiki kes kohale tulid ja loodan et teil oli sama lõbus kui minul.

11 juuli asusime mina, Ave, Tanel, Veiko ja Tiina teekonnaga Rootsi, et avastada veidike Põhja-Rootsit.

12 juuli hommikul oli aeg laevalt lahkuda ja pressida ennast viiekesi pikaks teekonnaks (808 km) Skelleftea`sse. Kuna Ave sõitis siis jäi veel küsimus, et kes saab istuda ees oleval kõrvalistmel. Mina ja Tiina erilist huvi algul ülesse ei näidanud ja nii pidid asjad selgeks tegema Veiko ja Tanel. Parim viis selleks on muidugi vana hea paber, kivi, käärid näpumäng. Veiko võitis.

Väga hull kolmekesi taga istuda ei olnudki ainult keskel oli veidi kitsas. Algul istus Tiina keskel aga umbes pärast 400 km vahetas ta Veikoga kohad. Veiko tuli taha ja mina siis keskele. Polnud meil viga midagi. Rüüpasime veidi õlut ja tegime niisama nalja.

Umbes 100 km enne Skellefteåt sain ka mina eesistme ära proovida. No ikka kohe teine tera. J  Jõudisme Bolidenisse ja Per oli valmistanud meile õhtusöögi enda uues korteris. Kõhud täis läksime minu poole asju lahti pakkima ja magamiseks valmistuma.

Reede 13 juuli saabus Sandra. Õhtul pärast kui Per oli töö lõpetanud  ja veel mõned reisi sihtkohad oli üle vaadatud alustasime oma väikest Rootsi reisi. Esimeseks sihtkohaks oli kämpingu leidmine Luleås. Kell oli kuskil 20 juba kui jõudsime esimesse kohta mis mul oli välja otsitud, aga selgus, et kõik kohad on täis. Tahtsime majutust majakeses, kuna leppisime ennem kokku et telkides ei ööbi ja telke seega meil kaasas polnud. Läksime siis järgmise kohta ja see oli kämping/hotell. Ainukesed kohad olid hotellitubades ja ega meil erilist suurt valikud enam polnud, aeg oli hiline, siis otsustasime seal ööbida. Grillisime vorstikesi hot-dog`i vahele ja mängisime KUBB`i.

Laupäeva hommikul pärast hommikusööki oli meil minigolfi turniir, kus võitjaks tuli Per. Edasi suundusime Luleå linna shoppingu tuurile. Aga andsime 2 tundi. Mõni jõudis selle aja jooksul käia läbi terve peatänava poed, teised jällegi piirdusid ainult ühe kaubamaja külastusega.

Ostud tehtud oli aeg minna Storforsen jõge kaema. Võimas vaatemäng. Pärast pikka jalutuskäiku olid kõigil kõhud tühjad ning otsustasime teha kohapeal suppi. Rossolinik koos vaatega. (Supi saatsime juba koos Herbetiga Rootsi).

Supp ja vaatepilt oli vägev!

Kõhud täis asjad pakitud Asusime teele Arvidsjaur`sse. Nägime teel ka põhjapõdrad ära. Kämpingu leidsime lihtsalt ja saime ka kenasti majutuse. Õhtused tippsündmused olid ujumine, batuut, kartulipudru lihapallidega, jenga.

Hommikul tegime veel mõned hüpped batuudil ja siis asusime teele. Käisime vaatamas Sami küla majakesi.  Ning suund Malå peale. Vot see oli alles sõit. Metsavahetee kuskil eikellegimaal. Täielik paduvihm. Jõudime sihtkohata ja selgus et ka seal on Sami majad, aga kuna nad olid suht sarnased mis me juba nägime, (bensuka tädi jutu järgi) siis otsustasime, et lähme parem koju ja chillime grillime seal. Enne oli plaan veel külastada maailma pikimat köisraudteed (u 13 km) (http://www.linbanan.com/Linbanan.html) aga vaatasime Internetist kuskilt turistidele mõeldud kodulehelt, et see on kinni.

 Alustasime sõitu kodu poole ja Avel tuli mõte et võiksime ikkagi minna vaatama, et mida see köisraudtee endast kujutab. Otsus vastu võetud.

Jõudsime kohale ja selgus et pole kinni midagi. Iga päev kell 13.00 toimub sõit. Bronnisme kohad järgmiseks päevaks ja tellisime ka lõunakarbid (põdraliha kartulisalatiga). Ning suundusime õnnelikena koju, et homme saab sõitma. Õhtul grillis Per meile liha ja ning mängisime kaarte ja tegime ka õlletesti. 5 erinevat õlut ja pidi ära arvama mis õlu on. 5 õllest sain 3 õigesti ja võitsin!

Esmaspäeva hommikul 16 juuli viisin Per`i lennujaama, tal algas puhkus ning ta sõitis Lõuna-Rootsi perekonnale külla. Mina suundusin koju tagasi, et minna köisraudteega sõitma. Kohal pidime olema juba kell 12, et saaksime piletid makstud ja lõunapakid kätte. Kaardi maksmisega oli alguses jama, aga saime lõpuks ikka piletid kätte ja tegime sõprust ka ühe kohalikuga. Ning pärast tuli välja et ta on sugulane ühe mehega minu karjäärist, kes meil kaks kuud tagasi pensionile läks.

Kuna meil oli veel veidike aega siis unistasime väikesest rongisõidust, mis seisis muuseumi kõrval. Kuna sõprussidemed olid vajaliku mehega tehtud, küsis Tiina, et kas sõita saab. Ja 5 min pärast olimegi juba väikeses kollases ümmarguses vagunis.

Kui Rong hakkas liikuma äratas see muidugi tähelepanu ka teiste külastajate seas, eriti laste. Pärast sõitu oli algusjaama kogunenud kari lapsi, aga nende õnnetuseks oli aeg juba nii kaugel et tuli minna köisraudteega sõitma. Ei mingit rongisõitu lastele tänu meile, eestlastele :D

Lõunakotikesed näpuotsas arutasime et kas sööme üleval õhus või pärast sõitu. Otsust me vastu ei võtnud ja nii juhtuski, et üks kabiin (Ave, Tanel ja Sandra) mugisid oma lõuna üleval õhus ja meie kabiin (mina, Veiko, Tiina) pärast sõitu.

Õhtul käisime Skellefteås discgolfi mängimas. Osutusin õnnelikuks võitjaks. No eks mul oli koduväljaku eelis ka J.

Teisipäeval oli Tiinal sünnipäev ja seega küpsetasid poisid hommikul pannkooke. Nämma. Käisime Bolideni mineraali ja mäendusmuuseumis. Üritasime veel ühte kaevandusmuuseumi, aga see oli kahjuks suletud. Läksime siis minigolfi mängima. Seekord tuli võitjaks Veiko.

Õhtul oli väike sünnipäeva pidu ja Herbet lubas meile grillima tulla. Hommikul ta astus läbi ja küsis, et ega ma juhuslikult kana pole juba ära ostnud. Vastasin, et ei ole ja küsisin, et kas ta tahab, et ma tuleksin temaga poodi kaasa. Ta ütles et pole vaja saab hakkama. JA seda ta tõesti tegi. Vaatepilt mis avanes, kui ta oma minibussiga meie hoovi sõitis oli kaugel sellest mida ma kana grillimisest ootasin. Igati äge oli.

18 juuli asusid Ave, Tanel, Veiko, Tiina ja Sandra kodupoole teele. Tallinnasse Helisngi kaudu. Nad otsustasid sõitmiseks võtta kaks päeva mis on igati tark tegu.

Reede 20 juuli kell 12.50 pidin ma sõitma Per`ile külla Ronneby/Kallinge lennujaama. Kuna Chrisil oli sama päeva hommikul reis Parhasse siis otsustasime et sõidame koos lennujaama. Annan talle auto teise võtme ja esmaspäeval saab ta autoga koju. Mulle aga tuleb pühapäeval lennujaama järgi. Plaan oli väga hea. Jõudsime lennujaama parkisime auto ja oh kurja olin varuvõtme koju unustanud. No mis seal ikka kell oli 9 ja otsustasin et istun siis need tunnid lennujaamas. Kell 9.50 läks Chrissi lennuk ja jäingi üksi.

Kell 11.20 otsustasin, et on aeg lõunatada. Tellisin endale salati ja jäin ootama. Kell oli 10.30 ei mingit salatit. 10. 40 ei mingit salatit. Otsustasin et ootan 11.45 ja siis lähen küsima. Just siis tuli klient ja tellis midagi ja mõtlesin et no kui tema saab ka enne mind siis on küll midagi väga valesti ja nii läkski. Vaatasin vesise suuga kuidas kõrvalalaud sai oma friikad ja burksi kätte. Käsin siis küsimas et varsti juba pool tundi möödas aga salatit pole näinud. Kohe hakkasid vabandama ja lubasid mul tasuta teed või kohvi valida. Pole midagi hullu vastasin, et mul aega veel küll lennukini. Saingi varsti salati kätte ja kell oli veidi üle 12 seega õige aeg pagas ära anda.

Check in oli mul tehtud juba automaadis nii et nüüd jäi ainult pagas anda. Läksin siis leti juurde ja tädi võttis mult kohvri ja siis ütles et lend Stockholmist siia hilineb ( lennukil oli rehv vaja vahetada) ja seega ka tagasi minek Stockholmi hilineb. Kuna ma peaksin saabuma Stockholmi kell 14.00 ja teine lennuk läheb kell 14.40 siis on võimalus et ma ei jõua sellele. Kui nii juhtub siis nad organiseerivad mulle teise lennuki kuhugi mujale lähedale lennujaama ja sealt siis transpordi Ronneby`sse. Ronneby`sse nad mind täna enam saata ei saa, kuna see oli päeva viimane lend.

No mis seal ikka loodame et jõuan. Ta veel vahetas ära mu istekoha lennuki etteotsa, et saaksin koheselt teisele lennukile tormata.

Vot siis, ise sõnusin ära kui ütlesin, et aega küll oodata! Hakkasin siis uuesti ootama. Tabloole ilmus kiri et lennuk saabub 13.35  Skellefteasse ja väljub 13.40. No nii kui nad väga tahavad siis hoiavad nad teist lennukit veidi kinni ja viivad mu erieskordil lennukile ja ehk jõuan. Aga mis te arvate kas lennuk väljus 13.40. No muidugi mitte. Pigem oli see 13.55. Nii et maandusin Stockis 15.00

Lendasime oma lennu ära ja kui lennuki uks avanes oli stjuardessil vastas onu kes küsis, et palun otsige miss Västrik ülesse. Kuna ma istusin kohe ukse lähedal siis juba hüüdsin hella häälega: „Mina olen Västrik!“.  Onu kollase vestiga eskortis mind SAS pileti müügipunkti ja andis müüjale juhised mulle pilet Malmö`sse anda. Ta ise läks mu kohvrit otsima ja  teisele lennule saatma.

Müüja oli alguses väga segaduses, et mis toimub jne. Aga siis ta sai teise naise käest mingi faxi ja asus kiirelt tegutsema.  Varsti oli onu tagasi ja minul pilet käes ja nägin et seal oli kirjas lennuk väljub 15.30. ee kell oli 15.12. Rutuga tollist läbi ja värava juurde, kus pardale minek hakkas lõppema. Sain kenasti istuma ja siis turgatas, et raisk nad ei öelnud mulle midagi, kuidas ma Malmöst Ronneby`sse saan. See on 2 h autosõidu kaugusel. Eks näis.

Lennuk maandus ja kui jõudsin pagasi ootamise kohta nägin silti oma nimega. Taksojuht oli mulle vastu saadetud. J. Taksojuht oli väga lahe, lobisesime terve tee ja lõpuks viis ta mu otse Per`i juurde maja ette.  Superlux.

Tutvusin Per`i vanematega ja vennaga (Kalle) ning ühe Per`i sõbraga (Tobias). Grillisime ja ajasime juttu ning õhtul mängisin poistega kaarte.

Laupäeva hommikul asusime (mina, Per, Kalle ja Tobias) teele Kopenhaagenisse et külastada Tivolit. Kõigepealt sõitsime autoga Per´i õe (Tina) juurde kus kohtusime õe kutiga (Mike). Õde oli ise tööl. Tegime ühe õlle. Päev oli kaunis päike paistis ja ülisoe. Edasi läksime rongiga kuni sihtpunktini välja.

Sõime Taani tuntud punase vorstiga hot-dogi (vorsti nime enam ei mäleta). Väike tuur linnas ja siis tivolisse. Esimese atraktsiooni peale olid kõik nõus minema. Selline vähe rahulikum lastele mõeldud ameerika mäed. Sõit oli mõnus. Edasi tahtsid suurem osa minna kettidega kiigele mis asus kõrge torni otsas. Mina ja Mike kohe mitte ei soovinud sinna minna ja siis otsustasime, et me käime ringi ja ootame teisi.

Vasakult: Per, Tobias, Kalle

Kuna kõrge torni järjekord oli ikka sitaks pikk siis otsustasime minna vähe karmimale rongisõidule. Vot see juba oli midagi. Üliäge. Kui tagasi torni juurde jõudsime olid teised just platvormile astunud ja nende sõit hakkas pihta. Muljed kuulates ei olnudki see väga õudne olnud.  Vahe peal väike paus ja õlle. Järgmiseks valiti tõeline ameerika mäed nimetusega „Deemon“.  Minus see erilist põnevust ei tekitanud aga kuna kõik läksid ja pärast pidime koos sööma minema, siis läksin ka. No ütleme nii et ma kannatasin selle ära. Nüüd on siis elus kakskorda ameerika mägedel käidud. Ükskord Las Vegases ja teine kord siis nüüd. Käisime söömas ära. Aeg hakkas hiliseks kiskuma ja otsustasime teha viimase sõidu. Posid tahtsid korra veel Deemonile minna (enamus neist), mina ütlesin et lähen proovin keerlevaid teetasse. Tundus väga äge. Poisid ei olnud kohe üldse keerlevatest asjadest huvitatud, kuna kartsid et burks tuleb välja. Lõpuks tuli Kalle minuga ja teised läksid Deemonile. Teetassid olid üliägedad. Oleks vabalt veel 10 sõitu teinud. Minu lemmikud!

Rongiga tagasi koju jõudsime kuskil 23 paiku. Kohtusin Tinaga, mängisime kaarte ja kell 1 oli aeg magama minna.

Pühapäeva hommikul tegid Kalle, Per ja Mike, golfi mängu. Meie Tobiasega kõndisime kaasas ja aitasime palle võsast otsida. Mängu alustasime kell 8.25  ja lõpetasime kuskil kella 12-13 vahel.

Ja siis oli minu kord minna harjutusplatsile ja teha oma esimesed tõelised golfilöögid. Üle poolte löökide olid väga hea tulemusega J

Kell 16 jõudsime koju ja kell 18.00 pidime olema kuskil Peri täditütre poja sünnipäeval. Sõime, jõime ja siis vaadati laste jalgpalli.

Kell 21.00 saime koju ja väike kaardimäng.

Esmaspäeval saime kaua magada kella 10 jehuuu. Aga siis hakkaks pihta toimetamine sest sugulased olid külla kutsutud. Umbes 30 inimest. Nimelt Per`il on perekonnas 4 inimesel suvel sünnipäev ja siis tähistati neid koos. Mina aitasin suupisteid valmistada. Mis olid väga head. Palusin Per`il täidise retsepti küsida, siis saan neid teinekord ise ka oma külalistele valmistada.

Pidu jällegi söömine, joomine. Kell 20.00 olid enamus koju läinud. Istusime ja ajasime juttu.

Teisipäev 24 juuli 2012 on ajalooliselt tähtis päev kuna mängisin elus esimest korda golfi. Täitsa äge! Kaks palli suutsin ära ka kaotada. Viimase augu sain PAR`iga sisse. Jehuu! PAR on löökide arv millega hea mängija raja läbib. Sõltub vastavalt raja pikkusest. Ilus lõpp mängule.

Kolmapäeva hommikul käsime Per´ile pulmadeks ülikonda ostmas. Ei, me ei hakka abielluma. Me olime kutsutud Triinu ja Marko pulma 27 juuli. Saime ülikonna kätte ja jõudsime ka ühes pargis jalutamas käia, mis 2005 aastal oli valitud Rootsi kõige ilusamaks pargiks. Tõesti oli kena.

Kell 15.35 pidi meie lennuk lendama Ronnebyst Stockholmi.  Ja rõhk sõnal pidi. Kindlasti mõtlete praegu, et noh mis siis seekord lahti kas jälle ratas vajab vahetamist. Ei seekord mitte. Seekord oli lennuk täitsa tipp-topp, aga terminalis oli internet kadunud ja seega serveritel ligipääsu ei olnud.

Ootasime faxi kuskilt mujalt terminalist reisijate nimega. Meil erilist paanikat polnud sest lennuk Tallinnasse pidi väljuma alles kell 19.40. jah,  just, pidi. Aga sellest hiljem J

Nii siis. Saadi lõpuks nimekiri reisijatega ja hakati väljastama pileteid. Nii lahedat piletit pole mul olnudki. Võeti lihtsalt tühi pileti alus ja kirjutati käsitsi Aire Västrik. Ja oligi kõik. Ei mingit sihtkohta ega lennu aega ega midagi. Kahjuks korjati need piletid enne lennukile minemist ära. Oleks olnud hea mälestus. Pilti ma muidugi ei märganud teha.

Saime siis lendu kuskil 16 paiku.

Stockholmis lennujaamas käsime söömas ja kiikasime poodidesse. Ning varsti oligi aeg lennukisse astuda. Saime kenasti lennukisse kui hakkas mingi sahmimine. Nimelt oli lennukis FC Floora mängijad. Ja nad nägid aknast et nende kotid jäävad maha. Kuuldusid järgmised laused :

„Kellegi kott jääb maha nr 26, kellel oli 26?“

„Kuulge nr 36 jääb ka maha, Vova see ju sinu kott?“

„где? Aaa, это не мое?“

Jne jne. Kuni tuli stjuardess ja  ütles, et kui te tulete välja ja tuvastate oma kotid siis saate need lennuki peale vastasel korral jäävad maha, sest need ei ole läbinud mingit turvakontrolli. Kari mehi siis kargas maha ja veidi ajapärast tuldi tagasi. Olime juba  u 15 minutit hiljaks jäänud.

Veiko oli lubanud meile lennujaama vastu tulla. Lootsin, et Veiks on vaadanud internetist lendude saabumist. Ja nii oligi. Õnneks ei pidanud ta meid kaua ootama. Istusime autosse kus ootas meid mõnus külm Žiguli õlu. Oi see oli hea. jõudsime Tina ja Veiko juurde kus ootas meid ees kogu Rootsi reis seltskond et ühiselt pilte vaadata. Lahe!

Neljapäeva lõunapaiku tegid Veiko ja Per sulgpallivõistluse. Seekord tuli võitjaks Per. Lubati kunagi kindalsti uuesti mängida. Pärast sulkat viis Veiko meid Per`iga St. Barbara hotelli (huvitav miks ma küll sellise nimega hotelli valisin). Panime asjad ära ja läksime linna Sandraga kohtuma, olime juba 30 minutit hiljaks jäänud. Tegime Hop on- hop of bussiga sõidu teletorni. Teletorni külastus, siis Piirita kloostrivanemad, ning lõpetuseks jalutuskäik vana linnas. Kell 20.00 ootas meid hotellis õhtusöök ja romantikapakett. Romantikapakett oli mõeldud Perile üllatusena, sest 26 juuli sai meil 5 kuud koos oldud.

Õhtusöögi ära söönud tegi Per ettepaneku, et krabaks poest veel mõned õlled ja siis chilliks toas. No kuna ma ei tahtnud üllatust ära rikkuda, et meil on toas šampus ja roosiõied voodil jne. Läksimegi poodi ja ostsime kumbki õlut. Hotelli kõndides hakkas põiepoiss Peri`le ennast tugevasti meelde tuletama  ja me lisasime kiirust juurde. Tuppa saades tormas Per toaletti, nii et ta ei märganudki romantilist meeleolu toas. Mis seal ikka. Pärast Per´i läksin ka mina vetsu. Kui ma uuesti tuppa astusin istus Per muheleva näoga diivanil. Jah, ta oli nüüdseks juba romantikat märganud…

Reedel oli siis pulm. Pidulikult riides, fantastiline ilm ja seltskond. Mida veel oskad tahta.  Sai süüa, juua, tantsida ning kõvasti naerda.

Laupäeval chillisime Ave ja Taneli juures käisime Nõmme spordikeskuse juures basseinides ujumas. Õhtul grillisime. Plaan varakult, varakult magama ei õnnestunud kuidagi. Pühapäeva hommik oli unine. Lennuk läks kell 9.50 nii et hommikul äratus kell 7.30.

Seekord mingit jama reisimisel polnud. Kuna meil oli Arlanda lennujaamas 6 tundi aega otsustasime linna minna. Jalutasime ringi. Sõime väike shoping ja siis tagasi lennujaama ning oligi minu puhkus läbi. Per lendas oma koju (tol oli veel 2 nädalat puhkust jäänud ja mina lendasin Skellefteåsse, et alustada oma järjekordset töönädalat. Õnneks möödus esimene töönädal rahulikult. Väikest ärevust tekitas neljapäeval äikesetorm. Kui välk lõi täpselt ühe kalluri ette ja kuhugi alajaama ka nii et kaevandus oli 30 min ilma elektrita. Kontoris vool kõikus ja paaril korral ähvardas meid ilma vooluta jätta kuid pääsesime õnnelikult.

Nädalavahetusel oli mul siis esimene koduigatsus ja päris suur. Puhkus oli läbi töönädal alanud ja kõik toredad sündmused silme ees. Oh kuidas oleks tahtnud veel ja veel kodumaal olla.

Pühapäeval käisin metsas jalutamas ja avastasin, et mustikad on valmis. Hiljem siis käisime koos Bettaniga (Chrisi tüdruk) marjul. Saime nelja tunniga 4 liitrit. Õhtul küpsetasime mustikakooki. Nämma.

Puhkus oli kirev ja meeleolukas. Tänud kõigile, kes sellele kaasa aitasid!