Potage Parmentier, Boeuf a la Bourguinonne, Croquembouche

Puhkus on läbi ja tagasi tööl. Aeg läheb kiiresti kui on huvitav. See aasta oli puhkuse kava eriti tihe. Sai käidud Lõuna-Rootsis ja Eestis. Sõbrad ja sugulased  üle vaadatud. Mõned korrad sai golfi mängitud ja kokkuvõttes 4000 km sõidetud. Teine pool puhkusest kulges koduselt, aias nokitsedes ja grillides.

Ilm puhkuse ajal polnud just kõige suvisem aga meile õnn naeratas, 90% saime oma tegevused ilma vihmata tehtud.

Meie kolmkäiguline õhtusöökjärjekordne etapp kulges väga edukalt, keegi nälga ei jäänud ja söögid said söödud. Mina valisin siis endale prantsuse teema inspereeritud Jula/Julie raamatust  ja eelroaks Potage Parmentier (Kartuli porru supp), pea roog Boeuf a la Bourguinonne (veiselihahautis) ja magustoiduks Croquembouche (klassikaline prantsuse pulmatort). Magustoit oli kõige suurem väljakutse. Tegin veel mini variandi. See võttis ikka kõvasti aega, paar karamelliga kõrvetatud näppu aga tehtud ta sain. Keerulise nime taga peidab ennast teada tuntud tuuletaskud mis on karamelli abil koonusekujuliseks tordiks vormitud. Õnneks tegin veidi eeltööd ja sain hea vihje et kuuma karamelliga töötades olgu külmavee kauss alati läheduses ja see päästis mind nii mitmestki põletusvillist. Minu jaoks kõige lahedam oli teha karamelli niiti. Tulemus jäi väga kena. 

Aga ma tegin suure vea. Nimelt ma panin magustoidu külmkappi mida ei tohi teha (see kodutöö jäi mul tegemata). Ja serveerimisel see enam nii ilus ei olnud. Vähemalt oli mul pilt külalistele näidata. Aga kõik söödi ära ja maitse oli väga hea ning krõmpsuv karamell sobis pehmete tuuletaskutega imehästi.

Ainult augusti kuu on veel jäänud et oma kokkamise väljakutse lõpetada. Pean ausalt ütlema et puhkuse ajal oli palju ringisõitmist ja kodus grillimist nii et kokaraamatut suvel ei avanud. Nüüd on 52 retsepti järgi millest 22 on põhirooga. Tuleb üks kõva kokkamise kuu. Pea iga päev uus retsept ja kohati isegi kaks või kolm korraga. Nädalavahetusel panin paika nädalamenüü ja nüüd siis ainult puhas vaaritamise lust.

Kaunist suve jätku!

Kuidas sa tead et oled abielus keemikuga.

 Eelmise aasta väljakutse kõndida 1000 km tegin edukalt ära. Sain isegi rohkem kilomeetreid kui vaja. See aasta uuesti. Kokkamise väljakutse edeneb. Alles hiljuti sai üks nädalavehetus kohe 3 uut retsepti tehtud.

 Eelmine aasta sai tehtud ka esimesed pelmeenid. Hull peelmeeni isu oli ja poes ei müüda.  Tänu Avele ja Tanelile sain ka verivorsti, mille järgi neelud käsid juba jõuludest saati. Õnneks Per ei arva verivorstist suurt midagi ja seega kõik mulle. Koos korraliku pohlamoosiga. Tänud ka teistel sõpradele kes saatsid mulle Eestist head ja paremat. Suur aitäh minu ja Per`i poolt!

Jaanuar on lipsti möödunud. Tööl on põnev, projektid ja uued tuuled. Saame endale aprilli lõpuks ka uue mine manager´i. Tema nimi on ka Per. Nüüd on siis tööl kaks Per`i pluss veel kodus üks ja see pole veel kõik. Üks meie tuttava abikaasa on ka Per. Aga kolmega nendest hakkan kokku puutuma igapäevaselt. Nalja hakkab saama. No tegelt juba sai. Lugu järgmine.

Ühel külmal talvisel tööpäevahommikul kui Per veel kodus magas läksin mina tööle. Tööl aga selgus et olin oma lõuna toidukarbi koju unustanud. Õnneks töötas Per see nädal pärastlõunases vahetuses ja ma palusin tal see mulle tuua. Nii umbes 20 km väike ring. Lubas tuua.  Kui ta kohale jõudis nägin ma aknast et ta on siin ja läksin riidesse pnema, et õue minna. Selle ajaga helistas Per mu töönumbrile, et ta on Per ja ta on nüüd siin, et kas Aire on ka seal ja saaks tulla õue. Mu töökaaslane oli väga segaduses sest ta arvas et ülemus Per helistab J. Pärast kui ma õues ära käsin ja tagasi kontorisse tulin hakkas ta naerma ja ütles: ”Aaaa see oli sinu Per. Nüüd ma panen pildi kokku.” Ainult tema teab mis mõtted tal peast läbi käisid.

Meil Per`iga läheb hästi. Oleme endiselt õnnelikult abielus. Olen saanud kenasti aeg ajalt lilli. Mõnikord isegi illma otseste vihjeteta. Kahe abielu aasta jooksul olen tähendanud et ma võin täitsa kenasti öelda et mu mees on keemik. Kindlasti tuleb neid märke veel. Hetkel siis tähelepanekud elust enesest, kuidas ma tean et mu mees  on keemik:

3. Arvuti hiirepadjal on Mendelejevi tabel.

2. Köögikapis on nõusid mis meenutavad laboris kasutatavaid katseklaase.

1. Kui oled koristades kasutanud puhastusvahendeid ja su abikaasa läheb WC-se ning lausub: ”Oi kui       hästi siin lõhnab.”

Täiesti tõsi

Jätkame ka see aasta kolmekäiguliste õhtusöökidega, Tina ja Kenenthiga. Alustame aprillis sest siis on Per`il eesti keele kusrsusega vähem tegemist. Hetkel võtab see 60% tema vabast ajast. Ta on väga tubli. Vaikselt juba hakkab tulema. Aeglaselt ja lühikeste lausetega rääkides saab ta aru. Rääkimiseni läheb veel aega. Eks me hakka vaikselt kodus harjutama, et kui suvel Eestisse tuleme siis ta saab praktiseerida.

Aastaga kokaraamat

See, et septembris ei jooda, on juba vana uudis. Jah, taaskord jälle siis september ja kampaania septembris ei joo ja nii ka mina.  Aga oleks vaja midagi uut. Mis võiks olla veel parem söömisest?  No olgu leidub asju aga neid on vähe. Söömine on töö mis toidab ning pakub tõelist naudingut.

Kui palju on teil kodus kokaraamatuid? 

Meil on kodus 31 raamatut (pildil on 30, leidsin ühe ajakirjade vahelt kui raamatuid tagasi riiulisse panin) pluss hunnik ajakirju ja kaustik retseptidega. Mulle/meile meeldib süüa teha ja ka loomulikult süüa. Ainuüksi aasia kööki puudutavaid raamatuid on meil 9.

Lugesin alles hiljuti uuesti raamatut Julie/Julia projekt. Esimest korda lugesin seda inglise keeles ja nüüd eesti keeles ja siis vaatasin uuesti ära ka filmi. Inspireeritud Julie/Julia projektist otsustasime Per`iga, et kokkame ühe raamatu otsast lõpuni läbi, kõik retseptid. Valisime raamatuks oma lemmiku Aasia retsepti raamatu. Kokku on raamatus  umbes 200 retsepti.

Meie eesmärk ei ole ennast ribadeks kokata (nagu Julie/Julia projektis). Valisime oma lemmikraamatu just sellepärast et sealt on palju retsepte tehtud. Tegemata on 65 retsepti. Seega täiesti sobilik 1 aastaseks projektiks 65 retsepti 52 nädalaga. 1,25 retsepti nädalas. Põhimõtteliselt üks uus retsept nädalas jääb aega ka sõprade juures õhtustamas käija. Tundub teostatav ja mida saab teha koos abikaasaga, perega, sõpradega nädalavahetusel, või mõnel argipäevaõhtul kui pärast pikka tööpäeva on veel jaksu ja tahtmist.

Meedias liigub igasuguseid kampaaniaid ja üleskutseid. Kõndides saledaks, septembris ei joo, icebucket challange, loe raamatuid, vaata filme jne.

Siin on minu üleskutse! Aastaga kokaraamat! Eesmärk on aasta jooksul teha kõik retseptid kokaraamatust mis sul kodus olemas. Vali endale meelepärane kokaraamat mis sul kodus olemas ja kui sul tõesti ühtegi ei ole siis mine osta üks. Aga siis vali tõesti selline mis vastab su võimetele ja soovidel. Kui soovid võta kõige õhem kui oled väga ambitsioonikas siis otsi ülesse kõige paksem, mõni toiduajakiri,  oma lemmik raamat kust on paljud retseptid juba tehtud või selline mille said kunagi kingituseks aga oled seda siiamaani kasutanud diivanilaua tasakaalus hoidmiseks, või mõni kindel valdkonna raamat, koogid, leivad, küpsised, grillimine, taimetoit, tervislik toit jne. Valik on teie! Kas või toidukalender kus on iga kuu uus retsept. Minu meelest kui mitte tavaliselt köögis askeldav inimene teeb aastas 12 uut retsepti siis võib ta vabalt endale õlale patustada ja rõõmustada: „Jess! Ma sain sellega hakkama!“ Pidage meeles te ei pea üksi kokkama, võtke kampa pere, sõbrad, sugulased, tuttavad.  

 Alguseks siis loeme 1 september 2016. 

Lappasime kokaraamatu läbi ja tulemuseks saime et meil on vaja aastaga kokata 10 linnuliha retsepti, 7 lambaliha (me ei ole veel ühtegi lambaliha retsepti sellest raamatust teinud, see saab olema katsumus) 5 liha, 11 kala, 20 juur-ja aedviljad (neid on ikka päris kõvasti, lubasin Per`ile et ta ei pea sööma neid mis sisaldavad seeni, lillkapsast või brokolit - need retseptid jäävad minu mängumaaks) ning 12 lisandid (side dish).  Kokku 65 retsepti.

Kes lööb kaasa „Aastaga kokaraamat“ ?

Kaks korda esimest korda.

Tervitused. Hakkan siis kohe asjadega otsast pihta.

Veebruaris jättis mu auto (Pugeot) mind tee peale. Stopp märk läks armatuuril põlema ja mootorist tuli veidi suitsu. Õnneks sain auto kiiresti parkimis taskusse ja jätsin mootori seisma. Õues oli mõnusalt –28 nii et kiiresti läheb külmaks. Lõpuks kui suits järgi jäi siis avasin kapoti ja kogu mootor oli õliga üle ujutatud. Per tuli mulle teise autoga järgi nii et ma külmakahjustusi ei saanud, varbad olid vähe kõveras. Auto puksiiriti teenindusse ja me olime juba valmis uut autot ostma aga vahi kurja raisk. Ainult mingi õlivoolik oli katki läinud. Jälle mitusada eurot paranduseks ja tuli sõitmist selle vana loguga jätkata. Aga kui mõte on kord juba idanema hakanud siis seda peatada on ikka väga raske ja nii saigi otsustatud et 330 000 km on ikka ühele autole piisav läbisõit ja on aeg uus auto osta.

Märtsis saingi Kia Cee`d Sportswagon GT Line rõõmsaks omanikuks. Nüüd on tüli majas et kelle kord on autoga sõita. Vana logu rooli ei kippunud Per küll kordagi lasi aga minul kenasti sõita. Oli siis seda uut autot nüüd vaja! :)

Kuna mina sain uue auto siis et Per ennast halvasti ei tunneks ostsime talle lõpuks tema suure unistuse ja kaua oodatud suitsugrilli. Oleme nüüd pea iga nädalavahetus katsetanud ja testinud ja tõsiselt hea suitsukana, suitsulõhe, suitsuribi ning suitsupeekoniga saame hakkama. Katsetada on veel palju näiteks suitsetatud muna või suitsetatud õunapirukas.

Tööl on väga kiire ja nii palju teha ja nii vähe aega kuid samas nii huvitav. Ületunde on kuhjaga. Poole aastaga kaevanduse osakonnas töötamisega olen rohkem õppinud kui 6 aastaga koolis. Tõeliselt suurepärase kogemuse ja teadmiste ammutamine käib täie hooga. Järgmine nädal on EuroMineExpo ja ma teen seal lühikese ettekande meie karjäärist ja kaevandusest.

Selle aasta suurprojekt mida mõlemad Periga alustasime on ”Hambad korda”. Nagu te juba kindlasti arvasite siis jah käisin esimest korda Rootsis hambaarsti juures. Neli aastat on päris pikk vahe.  Miks ma seda nii kaua edasi olen lükanud eks ikka sellepärast et see on ropult kallis. Esimene vaatus kus mitte midagi ei tehta ainult vaadatakse ja kaardistatakse hambad, maksab 890 sek. Täitsa lõpp. Õnneks mul auke otseselt ei olnud ainult kahe vana plommi väike parandus. See sai ühekorraga valmis. Siis veel hambakivi eemaldamine, seda oli mul selle eest kuhjaga. Lisaks on mul miski hambaluu taandumine mis tähendab et ma pean teise linna (Umea) mingi spetsarsti juurde  minema ja selle nii öelda läbivaatus ja ainult raviplaani koostamine maksab 2500 sek. Ma ei julge mõeldagi mis see ravi veel maksta võib. Eks tulevik näitab. Kõigepealt pean viimase hambakivi suust välja kakkuma.

Kui rääkida esimest korda Rootsis asjadest siis üks asi on veel mida proovisin. Nimelt käsin esimest korda Rootsis ööklubis tantsimas. Olime mõned töökaaslased ja tegime väikse õhtusöögi meie juures siis läksime edasi ühe teise tüdruku juurde soendust tegema ja kell 23.30 olime ööklubis. Päris esimesed me seal ei olnud aga tantsupõrandal olime küll esimesed. Tantsisime seal oma seltskonnaga kenasti ringis ja veetsime toredalt aega kui korraga keset tantsu tuli turvamees ja koputas Per`ile õlale ja ütles et sa oled purjus palun lahkuge. Per võttis rahulikult oma jakki ja läks välja. NO aga kas mina saan sellist asja siis niimoodi jätta. Ma siis muidugi läksin üsna rahulikult turvamehe juurde või noh oli ka võimalus et olin suht kergelt/rohkesti ärritunud ja küsisin kena malbe häälega et mis põhjusel ta lahkuma pidi? Selle peale vastati mulle et ta on purjus. Ma siis küsisin et kuidas te seda teate et ta purjus on kas te saate seda tõestada et palun tehke talle alkoholi test. JA muide halloo, me oleme asutuses kus müüakse alkoholi. Seda viimast ma neile muidugi ei öelnud see veel puudus et ma oma vabast ajast turvamehi koolitama hakkan. Küsimusele kuidas nad teavad et ta purjus on vastas mulle üks blond turvanaine et silmadest on näha. Ah või silmadest, no sa oled ikka täitsa kohe supervõimetega supernaine, et silmadest. Selle peale ma vastasin et tead, ma vaatan sulle ka paregu silma ja ma saan aru et sa oled purjus palun lahkuge klubist. No selle peale ei osanud ta midagi vastata. Tema õnneks tuli mu üks töökaaslane kes mind rahustas ja ütles et nendega pole mõtet vaielda. No ma ei vaielnudki  ma üritasin inteligentset arutelu nendega pidada aga ilmselgelt on Rootsi turvatöötajatel mina käsen, poon ja lasen õigused. Ja nii me siis jalutsimegi koju. Minul vihast ja ülekohtust pisarad silmis. Muidugi ei olnud Per 100 protsenti kaine aga keegi meist ei olnud.

Kui me paar nädalat hiljem oma aias esimese grillpeo tegime ja juhtum jutuks tuli siis selgu et inimesi meie seltskonnas on teisigi keda baarist välja tõstetud ja lihtsalt ka selle eest et keegi seltskonnast oli kõva häälega naernud. Nad olid just lauda istunud ja ootasid jooke kui turva kogu seltskonnal lahkuda palus. Vot siis sellised kogemused.

1000 km`st olen edukalt 500 km käinud ja olen oma graafikust veidike ees. Nii et igati tubli ja rõõmus. Nüüd ootan juba puhukust ja Eestisse tulekut. Tallinnas  29 ja 30 juuli.

1000 km

Aasta 2016 on märkamatult käes. Lugesin oma eelmist postitust ja selgub et seal lubasin kirjutada uue maja rõõmudest. No nende ”rõõmude” all pidasin ma  silmas muret elektriga. Nüüd on mured lahendatud. Otsustasin et ei hakka pikemalt siin oigama. Kui kohtume ja kellel huvi jätkuvalt, siis võin südant puistata silmast silma.

Väike kokkuvõte siin möödunud aastat. Sündmuseid jagus küllaga ja igati asjalik ja tore aasta. Kolm aasta tippsündmust olid järgmised: jaanuar-veebruar sai käidud Uus-Meremaal- super reis,  oktoobris saime uue maja võtmed ja kolisime oma uude koju ning jääbki kolmas ja viimane suurem sündmus: laskusin oma karjääriga alla, nimelt maa-alla. Alates 1 detsembrist töötan kaevanduse insenerina ja projekteerin stope- eesti keeles võib seda vist nimetada suureks kaevanduse kambriks. Meie stope`id on ca 3-3,5 m laiad, 10-20 m kõrged ja pikkus on väga varieeriv 20 m- 150 m või isegi rohkem. Teen disaini, arvutan mahtusid, puurplaanid, toodangu arvutus ja järelvõrdlus- mis plaanisime ja mis kaevandasime. Meil toimus kolme inseneri vahel rotatsioon, et õppida uusi teadmisi ja esialgne plaan on 1 aasta. Vot siis nii palju eelmisest aastast.

2016 algas rahulikult J olime kodus, Tina ja Kenneth olid külas. Uue aasta lubadusi ma ei andnud. Külla aga võtsin vastu Tina esitatud väljakutse. Kõndida 1000 km 2016 aastal. Ja mitte niisama tööl kontoris või kaeveõõntes ringi siblades vaid eraldi kõndimine mida mõõdame telefoni äppiga Endomondo. Arvesse läheb siis sportlikud tegevused; kõndimine ja golf. Et aasta lõpuks saaks kenasti oma kilomeetrid täis siis nädalas peaks kõndima veidi vähem kui 20 km. Esimesed kaks nädalt olen kenasti oma plaanist suutnud kinni pidada. Isegi siis kui väljas oli -25 tõmbasin aga salli ninani ja vantsisin käredas külmas mõned kilomeetrid. Eks näis kuidas mul motivatsiooni jätkub.  Aega peaks jaguma sest see aasta ma teen rootsi keele koolis õppimisega pausi. Muide eelmine aasta enne jõule oli mul siis gümnaasiumi esimese aasta taseme riiklik eksam. Sain kursuse lõpuhindeks B mis siis meie süsteemis on vist 4. Ise olen rahul.

Ajast veel nii palju et kuna nüüd tundub aega nii palju (rootsi keele õpet ei ole), siis otsustasin proovida uut spordiala. Töökaaslane kutsus mind käsipalli mängima. Olen suht-koht puudust tundnud korra nädalas pallimängust. No nagu Eestis võrku mängisime. Kuna pole siin sellist võrguseltskonda kohanud siis otsustasin töökaaslase kutse vastu võtta ja eelmise nädala esmaspäeval käisingi proovimas. Pärast tööd lugesin kodus kenasti reeglid läbi ja vaatasin veel internetist paari videoklippi ka. Asi selge. J. Väga lahe, kuna ma olen päris palju korvpalli mänginud siis see mäng sobib mulle. Tegin isegi kolm väravat mis läksid arvesse. Käsipallis on 6m joon väravast mille sisse ei tohi astuda (ainult hüpata võib), no see mul läks ikka päris mitu korda meelest ära et seda joont jälgida J. Aga noh esimene kord. Ehk teine kord läheb paremini.

Selleks korraks kõik. Edaspidi üritan kord kuus ikka postitusi teha. Nüüd peaks aega olema kirjutada kui ainult laiskus võimust ei võtaks :D

  

Korteri müümine

Pühapäev, 1 november. Kell on 19.45. Olen täna rootsi keeles valmis kirjutanud ühe referaadi teemal kuidas Tais saab Ferrari koopia osta 10 000 euro eest ja kirjandi teemal „Elu pärast surma“ Astrid Lindgren`i raamatu „Vennad Lõvisüdamed“ põhjal. Saunas on käidud, õhtusöök on söödud ja nüüd siis lõpuks võtan ennast kokku ja panen siis kähku mõned read kirja, et  mis vahepeal toimunud on.

Suur uudis on see et me ostsime maja ja nüüdseks oleme sisse kolinud ja asjad hakkavad ilmet võtma. Maja vaatamist alustasime märtsis.  Hinnad on laes ja tahtjaid on palju. Pärast suve hakkasime tõsisemalt otsima ja augusti  algul leidsime endale sobiva. Kirjutasime lepingu ja maksime käsiraha. Võtmete saamine 1 oktoober.

Selline ajakava jättis meile aega korter maha müüa ja ka vanal omanikul majast välja kolida. Meie ettekujutuses  pidi korteri müügist kujunema väga tavaline kiire lühike protsess. Valida maakler, pildistamine, kuulutus. Kaks korda korteri näitamine, oksjon ja lepingu sõlmimine. Lootsime septembri  alguseks või keskel  asjadega valmis olla.

Maakler oli välja valitud augusti esimese nädala reedeks ja  fotograafiga kokkulepe järgmise nädala kolmapäevaks. Läksin siis 9 august (esmaspäev) tööle ja ülemus kutsus mu enda juurde. Ütleb sellise tõsise häälega, et ma kuulsin et sa hakkad suuri elukorraldusi tegema. Ma ei saanud algul üldse aru millest ta räägib. Kui olin öelnud talle et sorry vaan mul pole õrna aimugi millest sa räägid, küsis ta minu käest et kas ma mitte korterit ei müü? Aaa, jaaa, nüüd oli pilt selge. Pikk jutt lühidalt. Minu töökoht oli huvitatud korteri ostmisest. Meil käib tihti väliskülalisi ja nad otsivad korterit. Ok. No maakleriga polnud veel leping sõlmitud nii et (Per pidi esmaspäeva õhtul pärast tööd lepingu ära viima).  Ülemus käsis mehele helistada ja küsida et mis hinnaga me oleksime nõus müüma ja ärgu ta lepingut veel maaklerile viigu. Saaksime ise asjad korda ajad ja mis kõike toredam. Töökohale müües pääseksime suurpuhastusest. Rootsis tuleb alati enne väljakolimist teha suurpuhastus. Aknad, uksed, riiulid, kapid, pliidid jne.  ühesõnaga targem on võtta firma kes seda sinu eest teeb sest kui sisse kolijal on pretensioone puhtuse osas siis jageleb nendega firma ja mitte sina. Ülemus ütles et me ei pea seda tegema. No väga vahva, ahvatlev pakkumine. Panime fotograafi ootele ja leppisime kokku et reedel  14 aug tuleb ülemus korterit vaatama.

Tulid. Vaatasid. Rääkisid juttu. Esmapäeval 17 aug. läksin tööle. Tööpäeva lõpus läksin ülemuse juurde et küsida mis värk on. Meil ju maakler ja  fotograaf ootel. Vastus oli ei, et nad olid arutanud ja asukoht pole ikka päris see mis nad otsivad et kaugel ikka keskusest. No selge, kurja küll. Nii ilusad unistused olid. Egas midagi. Alustame algusest. Viisime lepingu maaklerile broneerisime aja fotograafiga 19 aug. Oh. Pea kaks nädalat maha visatud. Saime siis pildid tehtud. Kuulutuse müügiportaali ülesse ja korteri vaatamise ajad 24 ja 26 august.

Pühapäeval siis hullult kraamisime ja möllasime ostsin kenad apelsinid vaagnasse ja krüsanteemi lillepoti kööki. Kõik säras ja läikis kenasti. Vaatama tuli korterit ainult 3 ostjat. Meie soovitud alghind oli umbes 60 000 eur. Samas piirkonnas on aasta jooksul kolme toalised läinud hinnaga  55-90 000 euri.  Maakler oli ka väga positiivne et august on lahutuste periood ja korteri müüon väga aktiivne. Aga nüüd oli juba augusti lõpp. Kellel vaja neil olid korterid ostetud. Meie oma ei tahtnud keegi.  Kokku võttes oli meil kuus vaatamist. Mis tähendab seda et  augusti- septembri jooksul oli meil ilmselt Skelleftea kõige puhtam ja läikivam korter. Iga kord muidugi koristasime üha väiksema entusiasmiga.

Esimene vaatamine: Tolmuimejaga põrandad, tolm kõikidelt riiulitelt ja kõikvõimalikest kohtadest, köögikapi uksed pestud seest ja väljast. Külmakapi riiulid korda, riidekapi riiulid korda. Värsked puuviljad vaagnas, pestud põrandad, lilled köögis, vannitoast hügieeni vahendid (šampoonid palsamid, hambaharjad, ühesõnaga kõik pesu asjad kotti ja panipaika peitu.

Teine vaatamine: Tolmuimejaga põrandad, tolm silmapaistvatest kohtadest, köögikapi uksed pestud seest ja väljast. Külmakapi riiulid korda, riidekapi riiulid korda. Ah need apelsinid näevad veel head välja küll, pestud põrandad, lilled köögis olemas, vannitoast hügieeni vahendid (šampoonid palsamid, hambaharjad, ühesõnaga kõik pesu asjad kotti ja panipaika peitu.

Kolmas vaatamine: Tolmuimejaga põrandad, tolm silmapaistvatest kohtadest, köögikapi uksed pestud väljast. Külmakapi riiulid korda. Kaks apelsini on järgi, panen nad parem kappi. Põrandat on niigi küüritud pole seekord vaja pesta. Oh õnneks krüsanteemid veel kestavad., vannitoast hügieeni vahendid (šampoonid palsamid, hambaharjad, ühesõnaga kõik pesu asjad kotti ja panipaika peitu.

Neljas vaatamine: Oh jumal küll jälle tolmuimejaga põrandad, tolm silmapaistvatest kohtadest, keda need kapiuksed ikka nii väga huvitavad. Külmakapp savi sellest. Oh kurja krüsanteeme peaks kastma. Kle ma panen hambaharjad ära, muud asjad las jäävad, kõik ju pesevad.

Viies vaatamine: Kle ma tõmban tolmuimejaga põrandad puhtaks ülejäänud jääb nii nagu on. Ok. Ma viskan need vanad lilled ära.

Pärast viiendat vaatamist tekkis meile siis kaks konkreetset huvilist (30 septembril). Me olime vahepeal hinda alandanud 55 000 euro peale. Meile pakuti 53 500 eur. Olime nõus lihtsalt enam ei jaksa. Maakleri vahendusel oli kokku lepitud et reedel 2 oktoober on korterimüügi lepingu kirjutamine kell 15.00. Ostjad olid olemas. Mitte just hind mida lootsime aga ega nuriseda ka ei saanud. Miinusesse me oma müügiga ei jää.

1 oktoober ülitähtis päev. Maja võtmete saamine. Kohtumine oli märatud pangas kell 13 siis toimub ka raha ülekandmine. Meil olid mõlemad autod asju täis pakitud, et nii kui võtmed käes siis saab kohe uude koju asju kolida. Ootasime panga ootesaalis oma aega kui Peri telefon helises. Meie maakler helistas ja ütles et on ühed huvilised kes sooviksid reedel korterit vaatama tulla.  Per lubas tagasi helistada ja teada anda sest me olime kohe, kohe maja võtmeid saamas ja meil polnud aega seal olukorrast rääkida.  Saime maja võtmed jehuuu! Kõndisime autode poole ja arutasime et me ei jaksa enam mingit vaatamist teha, meil on ostja ja ei taha seda eemale peletada. Per helistas maaklerile ja ütles et me ei ole huvitatud korteri näitamisest, et homme on meil kell 15 pangas juba kohtumine kokku lepitud ja nii jääb.

Sõitsime siis uude koju panime asjad autost uude koju. Käsime ka teist korda ja kolmandat korda korterist asju toomas. Kolmas ja viimane kord oli kell juba 18 kui olime just parasjagu õues asju autosse pakkimas. Arutasime Periga enne seda veel et võtame veel toidu ja siis tänaseks aitab, kui korraga astuvad minu juurde üks keskealine mees ja naine.

„Tere, kas teie olete need kes müüvad korterit?“

„Jah“, vastasin mina.

„Me oleme need kes olid huvitatud reedel vaatamisest, mõtlesime et tuleme lihtsalt vaatama. Kas tohiks äkki korterit vaadata?

„Ja muidugi, aga kõik on jube sassi ja korrast ära.“

„Oh sellest pole midagi. Ega te veel lepingut sõlminud pole?“

„Ei ole. Per ole hea mine näita korterit ma panen asjad autosse ja siis tulen ka.“

(Seega kuues vaatamine korter nii segamini kui võimalik :) ja näitasime ise. ei mingit maaklerit.)

Mina tühjendasin köögis külmkappi seni kui Per nendele korterit näitas ja rääkis. Kokkuvõttes ja lühidalt tegid nad meile seal samas pakkumise 55 000 (meie alandatud alghind) ja me lõime nendega käed. Järgmine päev (reedel) kell 14. Sõlmisime nendega ostu-müügilepingu. Nende pojal oli kiire sissekolimisega seega pääsesime suurpuhastusest. Tegime ise lihtsalt korteri tavaliselt korda ja kuna kohe taheti sisse kolida siis ei mingit topelt kommunaale. Teise ostjaga oleks 1,5 kuud me veel korteri kommunaale maksnud enne kui ta oleks sisse kolinud. Rootsi keeles on hea lause mida nad kasutavad loto reklaamis: Äkitselt juhtub!

Vot siis selline korterimüügi lugu. Nüüd on kell 21 ja minul on aeg magama minna. Uue maja rõõmudest kirjutan järgmises postituses.

Suvi

Suvi jah, aga õiget suve pole olnudki. Nädalas korra ehk on päikest näha.  Ma arvan et ilmataat panustas kõik oma jõupingutused jaanipäeva (Rootsis liikuvpüha, juuni kolmas nädalavahetus, see aasta 19 juuni). Siis oli meil super soe ilm, ühtegi pilveraasu.  Tähistasime jaanipäeva see aasta kodus koos sõpradega. Mõned töökaaslased ja Tina ning Kenneth.  Valmistasime ise šašlõkki ja keetsime rootsi kombe kohaselt värskeid kartuleid. Marineerisin ka praetud räime ning küpsetasin  koogi. Pidulaud oli vägev.

 

Mängisime kubbi ja kroketit.  Kubbis tegime Björkdal vs Boliden ja 2-1 tuli pingelises mängus võit meie (Björkdali) kasuks.

22 juuni oli meil Per`iga koos golfivõistlus. Minu esimene. Mängustiiliks oli greensume. Kokku oli võistlustel 71 paari ehk siis võistkonda. Mäng erineb tava golfimängust punktidesüsteemi ja ülesehituse poolest ainult natuke. Mõlemad mängijad teevad avalöögi ja siis otsustatakse kumma palliga jätkatakse. Kui valisime minu palli siis Per lööb järgmise löögi ja mina peale teda ja nii korda mööda kuni pall auku saab. Järgmise augu juures kõik jälle otsast peale. Pärast 9 auku oli meil seis väga hea aga siis hakkas väsimus tulema ja mõlemal tuli viletsaid lööke. Sellest hoolimata oli lahe, kaasvõistlejad toredad ning kokkuvõttes saavutasime 21 koha mis on esimese korra kohta lausa suurepärane.

Pärast jaanipäeva algas Per`il kolme nädalane puhkus ja minul 1 nädal. Nädal oli korralikult planeeritud. Magamistoas tapeedi vahetus. Koorisime 6 kihti vana tapeeti maha. Leidsime poest mingi pulbri ja seda veega segades saime lahuse mis tuli vanale tapeedile peale määrida ja lasta veidi seista ning tapeeti tuli väga kergesti lahti. Loomulikult mitte kõigist 8 erinevast kihist. Tapeedi mustri järgi võis arvata mis aastakümnega tegu on. Ma arvan et esimene kiht oli kindlasti pärit hilisest 60ndatest.

Vana tapeet maha võetud, augud täidetud ja seinad lihvitud saime lõpuks ometi asuda kõige meeldivama töö juurde selles protsessis- uue tapeedi panek. Selleks olime mu töökaaslaselt laenanud tapetseerimislaua mille peal oli ülimugav tapeeti mõõta ja lõigata. Töö kulges sujuvalt ja saime tapeedi kenasti mustrisse ning puud ei jäänud midagi ning uuesti poodi ei pidanud minema. Nüüd on meil kena värskenduskuuri läbinud magamistuba. Ainult põrandaliistud oleks ka pidanud ära vahetama, aga noh jah. Hoiame pilku rohkem seinal kui seina ääres.

Reedel 26 juuni viisin Per`i lennujaama- sõitis oma perele külla ja mina jäin tööd rabama. Puhkuse ajal on vähe inimesi ja asendasin mäetöödejuhti. Tegemist oli palju aga tänu sellele ka tööpäevad läksid kiiresti.

10 juuli tuligi Per juba koju ja 11juuli  kutsusime külla Per`i ja Hege ning Tina ja Kennethi et teeme siis koos korraliku suvegrilli. Külalised olid kutsutud viieks ja minu pere (isa vend ja vennatütar) saabumist oli oodata kella 20 paiku. Kella veerand viie paiku läks Per grilli süütama aga mida pole on grill. Keegi oli meie uhiuue (päris mitu korda kasutatud) grilli ära varastanud. No loomulikult oleme ka ise süüdi et ei pannud teda ketti ja suurt tabalukku ette. Meie vana grilli ei soovinud keegi, aga no selline uus, läikiv, kena riistapuu jäi kellelgi silma ja tariti minema.

No nii, külalised on tulemas aga grilli pole. Plaan B- grillpann. Per hakkas pliidi juures askeldama ja grillpannil liha praadima/grillima samal ajal kui ma värsketest kartulitest sooja salatit valmistasin. Krt küll, grill on läinud!

Kell 17 oli toit valmis ja külalised kohal. Sõime, jõime ja varsti saabusid ka õnnelikud reisijad Eestist. Ajasime juttu ja aeg lendas kiiresti.

 Pühapäeval käsin perega linnas jalutamas ja lõunatamas ning õhtul bowlingut mängimas. Tegin oma elu rekordmängu. 180 punkti. Neli korda järjest õnnestus kõik kurikad maha visata. Jehuu.

Esmaspäeva hommikul saatsin Per`i tööle ja alustasin perega sõitu Eesti poole. Reis kulges rahulikult ja jõudsime ilusti sadamasse ning laeva peale. Eestis ootas mind tiheda päevakavaga nädal kuhu mahtus sisse kohtumised sõprade, pere ja sugulastega, lõuna ja õhtusöögid, matus ja sünnipäevapidu, rongisõit ja golf, muuseum ja kaks kinoskäiku, escaperoom, väike pubiralli ning palju muud.

Aastatega olen targemaks saanud ja võtsin endale puhkusest puhkamiseks vaba päeva. Nii et kolmapäeval 22 juuli oli mul vaba päev. Mõnus chill. Tööd alustasin kahe päevase töönädalaga. Täpselt paras peale puhkust. Tuleb võtta rahulikult. Neljapäeval pärast tööd käisime poes ja ostsime siis endale uue grilli sest tahtsime nädalavahetusel grillida. Et reede saunaõhtu, laupäeval golf ja grill (kuna ainuke päev millal lubati vihmavaba päeva ja päikest) ning pühapäeval chill (no mida muud selle vihmaga ikka teha, lugesin ajalehest et kohaliku muuseumi külastus on see suvi ülikõrge, aga mis sinna ikka ronida kui seal juba rahvast niigi palju). Reedel siis peale tööd läksin maja ees õues kasvava mustsõstrapõõsa kallale et noppida mõned lehed värske soolakurgi jaoks. Õues pingil istusid kaks memmekest. Per tuli ka õue et minna ja panna sauna ahi sisse. Olime just kahekesi põõsastes ragistamas kui üks memmeke meie poole pöördus ja midagi ütles. Ma ei saanud aru et mis ta nüüd seal podiseb. Per ka ei saanud.

 Minul kohe muidugi esimene mõte et kurja äkki pean lehed põõsa külge tagasi kleepima. Et äkki ta on mingi põõsa roheline ja tuleb nüüd minuga kurjustama et mida ma siin seda väikest vaest põõsast lehtedest puhtaks roogin.

Küsisime uuesti, et vabandust mis te ütlesite? Ta siis küsis et kas meil on grill. Meie vastasime et meil oli grill aga see on kadunud. Selle peale mammi seletas et ta elab kõrval majas ja tema toiduhoidlasse (igal korteril on maja esimesel korrusel kaks boksi üks tavaline ja teine veidi jahedam toidu boks/hoidla) on pandud kolm grilli ja ta ei pääse oma toiduboksile ligi. Läksime siis vaatama ja seal ta oligi meie nunnu. Nii kui ma teda nägi tundsin südames äratundmisjõnksu ja ma olen üsna kindel et ka grillikene liputas meile saba. Tirisime ta pilkasest pimedast õue, grillplatsile, ja ka teised 2 grilli päästsime pimedast vangikongist ning tõime värske õhu kätte.  Tänasime memmekesi ja mina läksin poodi ketti ja tabalukku ostma ning Per läks sauna soojendama. Nüüd on meil kaks grilli. Üks jääb tagavaraks ja teine seisab õues ketis.

Nädalavahetus möödus kiirelt aga rõõmsa teadmisega et naabri Valve töötab ja puhkus lõppes positiivse noodiga. Nüüd jääme ootama järgmist puhkust- jõule.

Tänud kõigile imetoreda puhkuse eest ja rõõm oli jälle kohtuda. Kõigi juurde kahjuks ei jõudnud aga tuleb järgmisi kordi kui olen Eestimaa pinnal ning kohtume siis ning palun pidage meeles et olete alati teretulnud Skellefteåsse sügiseselt sajust ja jahedat suve nautima või sügisel kuldseid lehti korjama või talvel lumesõda pidama või kevadel jäätunud lumehangi labidaga lõhkuma!