Kas sina oskad elustamist?
Esmaspäev 20 veebruar. Minu viimane kord hokit vaadata. (enne finaali- sellest mängusarjast pääseb nö finaali edasi 8 parimat). Sain juba varakult pileti kätte. Kell neli enne töölt lahkumist tuli Kicki minu juurde ja küsis, et kas mul ei ole sõpra, kes tahaks hokit minna vaatama. Üks pilet oli jälle üle. Nüüd juba teadsin et Tina pole huvitatud, aga kellele helistada? Helistasin Chrisile, aga ta ei võtnud vastu. Mmm kas kellelegi veel helistada. Helistasin Per`ile. Ka tema ei võtnud vastu.
”Keegi ei taha minuga rääkida siis kui sina minu juures oled.” Sain seda vaevalt Kickile öelda kui telefon helises. Per helistas tagasi rääkisin milles asi ja ta oli hea meelega nõus hokit vaatama. Lõpetasin kõne ja sain Kickilt teise pileti. Kohe pärast seda sain Chrisilt sõnumi. Vastasin et enam pole midagi, leidsime juba huvilise.
Seekord oli üks igavamaid mänge mida ma siiani näinud olen. Me küll võitsime 6:0 aga mäng oli igav. Esimesed kaks perioodi olid ok, aga kolmandl perioodil kui alguses löödi viies värav andis vastasvõistkond alla ja nii nad siis seal lihtsalt uisutasid. Ning said viimase värava.
Teisipäeval käsid Lena ja Per õhtusöögil. Tegin takosid. Pärast õhtusööki lobisesime kelle 22.00-ni. Jutt läks filmidele ja seriaalidele. Jutuks tulid A-rühm, MägiAivar,jne. Kas keegi mäletab seriaali Air Wolf- seriaal super helikopterist? Ka see tuli jutuks ja youtubist kuulasime tunnusmuusikat :)Kolmapäeval Rootsi keeles olime ainult kolmekesi. Kas õpilast ja õpetaja. Nagu eraõpe. Väga hea! Pärast seda läksin bowlingut mängima Tina ja Kennethiga. Esimese mängu võitsin. Oh seda õnne.
Umbes 20.15 hakkasin kodu poole sõitma ja siis see juhtus kuskil kella 20.30 paiku.
Minu ees sõitis kolm autot, kui järsku täie kiirusega esimene auto sõitis vastasuuna lumevalli. Ja ikka pärsi korralikult, sügavale hange. Teine auto pidurdas ja kolmas ei saanud õigeaegselt seisma ning sõitsi teisele autole tagant sisse, lükates eesoleva auto veidike lumehage. Sain oma auto ilusti pidama. Panin ohukad tööle ja jooksin vastas suunas oleva auto juurde.
Ka teisest autost tuli välja üks noormees ja jooksis esimese auto poole. Auto oli kraavis pool külili, nii et kõrvalistuja uks oli tee pool ja lumest üleval pool. Avasin ukse ja nägin et autos oli vanapaar. Mees ja naine. Appitulnud noormees küsis, et kas kõik on korras. Naine vastas et ei ole, et tema mees vajab kiirabi. Noormees hakkas helistama. Esimese asjana keerasi süüte välja ja siis hakkasin naist autost välja aitama. Ta oli pool shokis. Haarasin ta kaenlavangu ja sain autost välja, aga kuna ta jalad ei kandnud ja olime sügavas lumes ei jaksanud ma teda autost eemale viia. Nüüd oli auto juures veel üks noormees (mees nr 2) ja noorem naine. Palusin meest (nr 2) et ta aitaks mind vanaproua lumest välja tee äärde tassida. Toetasime kumbki naist kaenal alt ja saime lumest välja. Sama aeg kui meie vanaprouat lumest välja sikutasime läks kolmas noormees (nr 3) autosse kontrollima vanahärra olukorda. Olime saanud naise tee äärde ja noorem naine hakkas temaga rääkima. Suundusin tagasi kraavis oleva auto juurde. Samal ajal kui noormees nr 3 tegutses kannatanuga (just nii nagu peab, nii nagu meile Steigeris tehtud koolituses õpetati. Üritas kannatanuga kõigepealt kontakti saada. Kõigepealt suuliselt. Ei mingit vastust. Siis põsele patsutades ei mingit reageeringut. Kuulas hingamist, ei midagi) andis esimene noormees telefoniteel infot. Ta vaatas auto poole uuriva pilguga ning mina ütlesin, et mees on teadvuseta. Siis palus noormees nr 3 mind endale appi. Aga me ei saanud vanahärrat kätte. Tegin ettepaneku proovida teiselt poolt. Äkki saame ta välja juhipoolsest uksest. Sumpasime kiiruga teisele poole autot. Kraapisime ukse enam-vähem lume seest välja. Kangutasime ukse lahti. Mees vajus külili lumme. Saime ta uuesti istumis asendisse. Noormees nr 3 kontrollis kannatanu suud ja tõmbas välja proteesid. Nüüd olime valmis teda autost välja tirima. Saime ta välja. Uskumatu kui raske on inimene. Paksus lumes oli meil suuri raskusi teda tirida. Appi tuli noormees nr 2, see kes aitas mind ka vanaprouaga. Ikka ei jõudnud. Siis ütles kolmas noormes telefoni kutile (noormees nr1), et lõpeta rääkimine ja tule appi. Kolm meest siis suutsid ta tee äärde tirida. Panid ta sellili, veelkord suu kontroll ja pea kuklasse ning kolmas noormees alustas elustamist.
Ma täpselt ei mäleta kas telefoni kutt või teine noormees oli kaotanud lumes jalanõu. Ta palus minu abi otsimisel. Aga segipaisatud 1,5 m sügavusest lumes on seda raske leida ja ei leidnudki. Alles nüüd hakkasid sõrmed lume sees kraapimisest külmetama. Enne seda tähele ei pannud. Ronisin lumest välja ja sain tee peale. Kohale jõudis kiirabi, politsei, päästeteenistus, tuletõrje. Nägin et jalanõu kaotanud tüüp on kaotanud ka oma soki. Nii et üks jalg oli täiesti paljas. Andsin talle oma soki. Ikkagi parem kui mitte midagi. Ta oli väga tänulik.
Nüüd oli juba sündmuskohal palju professionaalseid abiandjaid ja otsustasin oma auto juurde tagasi minna.
Enne kui midagi sellist ise ei koge ei mõtle sellele, kas ma oskaksin abi anda. Antud olukoras oli hea et oli olemas oskaja inimene kes tegi elustamist. Auto juures seistest mõtlesin, kas mina oleks sellega hakkama saanud, elustamisega. Kinnitasin endale et oleksin küll. Kas ka sina? Neljapäeval lugesin internetist et vanem meesterahvas on intensiiv palatis.
Reedel oli meil mänguõhtu. Mängisime UNOt. Külas olid Lena, Tina, Kenneth, Per ning Matt.
Kuna reede oli Eesti Vabariigi aastapäev, siis tegime ka mõned pitsid viina Eesti terviseks. Laupäeval oli mul sõber külas. Käisme Skellefteåt uudistamas ja rentsime mõned filmid. Ning õhtul vahtisime filme. Pühapäeval oli super kena ilm. Päike säras oma täies hiilguses ja soendas võimsalt. Fantastiline ilm!
Õhus on tunda kevadet ja varsti võib grillihooaeg alata! :)
”Keegi ei taha minuga rääkida siis kui sina minu juures oled.” Sain seda vaevalt Kickile öelda kui telefon helises. Per helistas tagasi rääkisin milles asi ja ta oli hea meelega nõus hokit vaatama. Lõpetasin kõne ja sain Kickilt teise pileti. Kohe pärast seda sain Chrisilt sõnumi. Vastasin et enam pole midagi, leidsime juba huvilise.
Seekord oli üks igavamaid mänge mida ma siiani näinud olen. Me küll võitsime 6:0 aga mäng oli igav. Esimesed kaks perioodi olid ok, aga kolmandl perioodil kui alguses löödi viies värav andis vastasvõistkond alla ja nii nad siis seal lihtsalt uisutasid. Ning said viimase värava.
Teisipäeval käsid Lena ja Per õhtusöögil. Tegin takosid. Pärast õhtusööki lobisesime kelle 22.00-ni. Jutt läks filmidele ja seriaalidele. Jutuks tulid A-rühm, MägiAivar,jne. Kas keegi mäletab seriaali Air Wolf- seriaal super helikopterist? Ka see tuli jutuks ja youtubist kuulasime tunnusmuusikat :)Kolmapäeval Rootsi keeles olime ainult kolmekesi. Kas õpilast ja õpetaja. Nagu eraõpe. Väga hea! Pärast seda läksin bowlingut mängima Tina ja Kennethiga. Esimese mängu võitsin. Oh seda õnne.
Umbes 20.15 hakkasin kodu poole sõitma ja siis see juhtus kuskil kella 20.30 paiku.
Minu ees sõitis kolm autot, kui järsku täie kiirusega esimene auto sõitis vastasuuna lumevalli. Ja ikka pärsi korralikult, sügavale hange. Teine auto pidurdas ja kolmas ei saanud õigeaegselt seisma ning sõitsi teisele autole tagant sisse, lükates eesoleva auto veidike lumehage. Sain oma auto ilusti pidama. Panin ohukad tööle ja jooksin vastas suunas oleva auto juurde.
Ka teisest autost tuli välja üks noormees ja jooksis esimese auto poole. Auto oli kraavis pool külili, nii et kõrvalistuja uks oli tee pool ja lumest üleval pool. Avasin ukse ja nägin et autos oli vanapaar. Mees ja naine. Appitulnud noormees küsis, et kas kõik on korras. Naine vastas et ei ole, et tema mees vajab kiirabi. Noormees hakkas helistama. Esimese asjana keerasi süüte välja ja siis hakkasin naist autost välja aitama. Ta oli pool shokis. Haarasin ta kaenlavangu ja sain autost välja, aga kuna ta jalad ei kandnud ja olime sügavas lumes ei jaksanud ma teda autost eemale viia. Nüüd oli auto juures veel üks noormees (mees nr 2) ja noorem naine. Palusin meest (nr 2) et ta aitaks mind vanaproua lumest välja tee äärde tassida. Toetasime kumbki naist kaenal alt ja saime lumest välja. Sama aeg kui meie vanaprouat lumest välja sikutasime läks kolmas noormees (nr 3) autosse kontrollima vanahärra olukorda. Olime saanud naise tee äärde ja noorem naine hakkas temaga rääkima. Suundusin tagasi kraavis oleva auto juurde. Samal ajal kui noormees nr 3 tegutses kannatanuga (just nii nagu peab, nii nagu meile Steigeris tehtud koolituses õpetati. Üritas kannatanuga kõigepealt kontakti saada. Kõigepealt suuliselt. Ei mingit vastust. Siis põsele patsutades ei mingit reageeringut. Kuulas hingamist, ei midagi) andis esimene noormees telefoniteel infot. Ta vaatas auto poole uuriva pilguga ning mina ütlesin, et mees on teadvuseta. Siis palus noormees nr 3 mind endale appi. Aga me ei saanud vanahärrat kätte. Tegin ettepaneku proovida teiselt poolt. Äkki saame ta välja juhipoolsest uksest. Sumpasime kiiruga teisele poole autot. Kraapisime ukse enam-vähem lume seest välja. Kangutasime ukse lahti. Mees vajus külili lumme. Saime ta uuesti istumis asendisse. Noormees nr 3 kontrollis kannatanu suud ja tõmbas välja proteesid. Nüüd olime valmis teda autost välja tirima. Saime ta välja. Uskumatu kui raske on inimene. Paksus lumes oli meil suuri raskusi teda tirida. Appi tuli noormees nr 2, see kes aitas mind ka vanaprouaga. Ikka ei jõudnud. Siis ütles kolmas noormes telefoni kutile (noormees nr1), et lõpeta rääkimine ja tule appi. Kolm meest siis suutsid ta tee äärde tirida. Panid ta sellili, veelkord suu kontroll ja pea kuklasse ning kolmas noormees alustas elustamist.
Ma täpselt ei mäleta kas telefoni kutt või teine noormees oli kaotanud lumes jalanõu. Ta palus minu abi otsimisel. Aga segipaisatud 1,5 m sügavusest lumes on seda raske leida ja ei leidnudki. Alles nüüd hakkasid sõrmed lume sees kraapimisest külmetama. Enne seda tähele ei pannud. Ronisin lumest välja ja sain tee peale. Kohale jõudis kiirabi, politsei, päästeteenistus, tuletõrje. Nägin et jalanõu kaotanud tüüp on kaotanud ka oma soki. Nii et üks jalg oli täiesti paljas. Andsin talle oma soki. Ikkagi parem kui mitte midagi. Ta oli väga tänulik.
Nüüd oli juba sündmuskohal palju professionaalseid abiandjaid ja otsustasin oma auto juurde tagasi minna.
Enne kui midagi sellist ise ei koge ei mõtle sellele, kas ma oskaksin abi anda. Antud olukoras oli hea et oli olemas oskaja inimene kes tegi elustamist. Auto juures seistest mõtlesin, kas mina oleks sellega hakkama saanud, elustamisega. Kinnitasin endale et oleksin küll. Kas ka sina? Neljapäeval lugesin internetist et vanem meesterahvas on intensiiv palatis.
Reedel oli meil mänguõhtu. Mängisime UNOt. Külas olid Lena, Tina, Kenneth, Per ning Matt.
Kuna reede oli Eesti Vabariigi aastapäev, siis tegime ka mõned pitsid viina Eesti terviseks. Laupäeval oli mul sõber külas. Käisme Skellefteåt uudistamas ja rentsime mõned filmid. Ning õhtul vahtisime filme. Pühapäeval oli super kena ilm. Päike säras oma täies hiilguses ja soendas võimsalt. Fantastiline ilm!
Õhus on tunda kevadet ja varsti võib grillihooaeg alata! :)
posted by Aire Västrik at
10:03 PM
1 Comments:
Päris jube siukest õnnetust pealt näha.. Tubli oled Aire! Ps. Mina õppisin et kannatanuid ei tohi liigutada juhul kui neil sisemine verejooks vms peaks olema ja peab ootama parameedikuid, tõenäosus et auto plahvatab vms on suht olematu :)
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home