Reunion

Kokkutulek algas neljapäeva õhtul. Esmalt oli meie grupile presentatsioon Rio Tinto poolt. Pärast seda väike kokteil baaris ja siis kuskil 20 paiku läksime kokkutulekule, mis oli samas kohas, kus meie esimene saunaõhtu. Saabusime samal ajal AtlasCopco esindajaga, see kes meid Rootsis vastu võttis. Hiljem saabusid Pekka ja Sakari ning saime oma majandus eksami tulemused. Kõik said läbi.
Rahvast oli üritusel päris palju. Üldse see aasta oli rahvast oodatust rohkem. Kokku ligi 150 inimest. Nägin seal Sebastiani- saksa tüüp, keda teadsin Saksamaa reisist Freiburgist. Ja hiljem selgus et ta läheb Eestisse loengut pidama. Lahe. Sattusin jutule ka Tauno kursakaaslasega :D. Small world. Koju jõudime kuskil kella 1 paiku. Helena saabus kell 2 ning rääkisime hommikul kella 04 hommikuni. Reede hommikul käisime ujumas ja mullivannis. Kell 11 olime valmis ja buss tuli meile järgi. Britid ja K.P otsustasid mitte tulla - läksid Austriasse suusatama. Nii et Hans oli päris vihane, kui kuulis et poisid ei tulnud. Eks näis kas saavad esmaspäeval peapesu.
Olime peaaegu esimesed, kes kohale jõudsid. Kell 12 oli lõuna, peale seda firmade ettekanded. Siis grupitöö. Ül: Aega on 75 minutit valida 4 projekti vahel, mis asuvad erinevates maades ja soovitada oma firmal teha investeering. Hindama pidi nii projekti kui ka maid, ise pidi mõtlema kriteeriumid, mille järgi hindad. Enamus grupid tulid välja samade kriteeriumitega. Igas grupis oli 3-4 tudengit paar inimest ülikoolist ja mõned firmadest. Pärast tuli teha ettekanne. Peale presentatsiooni oli õhtusöök ja siis vaba kava. Kohtasin Elo kursakaaslast Dwaini (vabandust kui nime valesti kirjutan). Tervitused sulle Elo! Nägin hollandlast, kellega olime Rootsi ISW-l. Ta oli õhtul bussijuhiks. Hiljem istusime veel Vaalsis. Laupäeval oli sordipäev. Kell 13 jõudsime sihtpaika. Nii öelda FUN Land. Seal jaotati meid kolme gruppi. Meie jäime oma kursusega kokku ja lisaks olid veel mõned inimesed. Esimene ül oli ületada tiik, mis asus nelja posti vahel. Postide vahel oli kaks köit ning iga posti juurest (üleval) lahtine köis. Kaks köit liikusid mööda trossi ja kas olid kinnitatud trossi keskele. Korraga asusid neli inimest tiiki ületama ja keskel tuli vaheta julgestusköied ja pääseda teistest mööda. Keegi ei kukkunud tiiki ja said ilusti üle. Raskem variant oli kui ainult kaks inimest ja kasutavad mitte liikuvaid köisi abiköitena. Mõned proovisid ja said ilusti hakkama. Panen ka mõned Helena tehtud pildid emc pildigaleriisse ülesse. Järgmiseks oli 4-5 m kõrguse seina ületamine. Kõige raskem on viimane inimene ülesse saada. Kasutasime selleks püksirihmasid. Alguses katsetasid ühte rihma ja see läks katki. Kolm rihma koos tegid oma töö. Viimaseks ülesandeks selles kohas oli ämblikuvõrgu läbimine. Võrgus olid augud, millest tuli läbi minna, nii et võrku ei puuduta. Ja ainult 3-4 auku võis kasutada 2 korda. Ülemistest aukudest tõsteti inimesed läbi. Õnn, et meil on mõned pikad poisid :D. Pärast läksime takistusrajale köite ja trosside peale. Midagi taolist nagu Nõmme spordikeskuses. Takistuseks on kaks paralleelset rada ja mõlemal rajal kolm takistust. Trossid olid kuskil 4m kõrgusel. Esimene taksitus oli lihtsalt köis ja üleval kaks abiköit. Teiseks olid 5 palki pikkupidi ja iga palk oli eelmisest pikem, nii et oli raskem palgi kinnitusköieni jõuda ja kolmandaks oli tross ning abiköied olid risti. Teisel rajal oli köied nagu kiigud ja pidid kiikuma ning siis teise köiekiige peale saama. Väga lahe. Järgmisena oli ainult kaks trossi, mis lõpuks läksid järjest laiemaks ilma abiköiteta. Rajale mindi kahekesi koos ja tuli toetuda teineteisele. Kukkusime veidi enne lõppu :D aga paljud said ilusti lõpuni. Ning viimane oli ka päris lihtne. Tross ja siis üksikud köied rippumas. Peale seda oli meil väikene paus. Läksime tagasi baasi ja veetsime aega batuudil hüpates, ronides ja turnides ning liuguriga lastes. Inglise tüdrukuga juhtus õnnetus sõitis liuguriga vastu posti ja kukkus valusasti sellili aga õnneks kõik luud ja kondid terved. Peale pausi oli veel kaks ül. Esimeses kohas tuli köiega liuelda ruudukujulistele palkidele ja koguda sinna kogu grupp. Mahtusime jeel-jeeli. Ning viimane oli kõige lahedam. Jälle tiik ning kaks võimalust kuidas seda ületada. Esimene oli tross ja lõdva abiköis. Suhteliselt lihtne, aga koguaeg naer ja nali ning keskenduda on väga raske. Kõik said ilusti üle. Ning viimaseks taksituseks oli köis ning kaks risti abiköit, alguses tuleb olla alumisel köiel ja toetuda kahele köiele, mis on suht lõdvad. Ning tiigi keskel tuli üks toetus köis lahti lasta ja selle peale minna, et saaks lõpuni minna. Instruktor hoiatas meid, et statistika näitab, et sisse kukub igast 10 vähemalt üks. Mina läksin rajale kuskil 4 või viiendana ja loomulikult kukkusin sisse, aga õnneks ainult jalgupidi. Vähemalt kõik said kõvasti naerda. Eelviimasena läks Mathilda (tema ronimise ajal jõudis ka teine grupp sinna ja vaatas pealt), kes laenas mu märgasi cat saapaid igaks juhuks. Õigesti tegi, sest ka tema kukkus sisse, ja kohe üleni, selg ees. Kuna mul jalad olid nii kui nii märjad, siis läksin talle appi ja ulatasin talle käe. Ta tõmbas mu sisse, nii et olime mõlemad üleni märjad ja mudased J Nalja kui palju. Instruktor ütles et me olime kõige võistluslikumad, kuna kõik üritasid rada läbida. Eelmistes gruppides 20 inimesest proovis ainult 6. Ilmselt kartsid statistikat J Pärast kui tagasi läksime selgus et duššid ei tööta. Seisime seal nagu märjad kaltsud, tükk aega. Lõpuks nad lubasid vett soendada ja me saime ennast WCes veidi kasida. Õhtusöögiks oli orgunnitud grill! Minu kõige hilisem grill, keset novembrit :D Üks tüüp Ungarist tuli minuga rääkima Elo kursakaaslane J, et kas ma olen Ungaris käinud, et tundun talle tuttav J vist mõtles Avet :D. Tagasiteel laulsime bussis, GückAufi oskan iga kord järjest rohkem :D Pärast väike istumine Vaalsis. Pühapäeva hommikul läks Helena rongile ja mina pesin oma mudaseid riideid ning vaatasin suusatamist :D, kirjutasin blogi ja üritame saada pileteid Aacheni jalka mängule.