Boliden- uus kodu

Esmaspäeval peale tööd juhatasin uue elaniku nüüd siis juba minu endisesse kodupaika. Meie uus puursüdamike logija. Elanud Rootsis kaks aastat pärit Iraanist. Näitasin talle maja, pakkisin oma asjad ja alustasin teekonda oma uute koju Bolidenisse. Samas külakeses asub ka teine mäendusfirma Boliden AB kus mu hea sõber Tina töötab.

Mu maja kaaslane oli Soomes konverentsil, seega terve maja oli minu päralt, mõnus. Terve õhtu kulus asjade lahtipakkimiseks. Kõik nõud jäid lahti pakkimata. Küll jõuab.
Teisipäeval käisin peale tööd endale voodi madratseid ostmas ning peale seda kell 19 jäähoki. Firmal on hooaja piletid, neli istekohta ja siis loositi, kes millal saab minna vaatama. Mina sain kolme korra piletid nii et mul vedas (tava on kahe korra piletid).

Jäähoki on siin suur asi. Kohalik tiim Skellefteå AIK sai eelmine aasta esiliigas mängides teise koha. No pole paha. Seekord nad oma suurepärast mängu ei näidanud. Kuid mäng iseenesest oli põnev ja kaasahaarav. Tabasin ennast koos teistega kooris nej karjumas (nej- rootsi keeles ei), kui „meie mehed” litri kaotasid või toolilt püsti kargamas kui värava saime.

Mängu esimene periood algas edukalt 1: 0 meie kasuks. Värav visati kui vastasmeeskonna 1 mängija oli karistuspingil ja nad olid vähemuses. Teine periood algas masendavalt, löödi viigivärav ning siis veel kaks väravat, seis 1:3. Ent teise porioodi 10 minutil meie meestel oli uus tulemine ja litter leidis tee vastase väravasse 3 korral. Ning vile. Teine periood oli läbi. Rõõm mis sugune 4:3. Enne kolmanda perioodi algust suutsid vastasmeeskonna fännid tüli tekitada nii et üks kleenuke fänn viidi kolme turske turva saatel saalist minema. Turvadel oli suuri raskusi minema toimetamisega kuna ta haakis ennast pidevalt käsipuude külge.
Algas kolmas periood. Vastased avaldasid tugevat survet meie väravale. Aga väravavaht oli eksimatu. Kaks minutit enne mängu lõppu võeti vastaste väravavaht väljakult ja toodi kuues mängija sisse. Täitsa lõpp, kus litter ainult värava suunas lendaski. Korra said meie mehed litri ka meie tsoonist välja ja tegid kauglöögi vastaste väravasse aga napilt mööda. Ja juba see oligi tagasi meie tsoonis. Tõeliselt pikad kaks minutit olid. Kuid siis tuli kaua oodatud lõpuvile ja jehuuu, meie võit!

Jäähoki areen (areenaks võib saali nimetada ainult siis kui seal on vähemalt 6000 istekohta, Skelleftea omal on 6001) oli rahvast täis, nii et parklast väljasaamine võttis omajagu aega. Maanteel olles korraldati politsei reid puhumiseks. Aga kuna nende nö peatuse tasku oli autosid täis siis mind kinni ei peetud. Sain rahulikult kojusõitu jätkata.

Kolmapäeval pakkisin lahti ja paigaldasin oma viimased asjad kappidesse.
Neljapäeval ruttasin kiiruga koju ja jäin oma madratseid ootama. Ma olen varem ka õhkmadratsil maganud. Kunagi oma esimeses üürikorteris ligi 2 kuud. Polnud viga midagi. Aga nüüd, täitsa uskumatu kuidas õhk madratsis liigub ja imelikke hääli teeb. Arvan et asi on lihtsalt minu madratsis. Aga see selleks. Ootasin ja ootasin ning lõpuks saabusidki. Kaks madratsit kaheksa jalga kinnitusklambrid ja kattemadrats. Nüüd oli vaja paigaldada madratsitele jalad. Kõigepealt kruvida metallist kolmnurgad voodi põhja külge ja siis keerata jalad seal olevasse auku. Lähimal vaatlusel selgus et ei mingeid eelpuuritud auke madratsitel. Trelli on vaja. No läheb siis esimene õhtu ilma jalgadeta ja homme küsin majakaaslase käest ega tal juhtumisi trelli pole.

Reede hommikul oli nii mõnusalt oma uuel voodil välja puhanud, et kell 5.30 olin selge ja virge ning kell 6.30 olingi juba tööl.

Õhtul koju jõudes rüüpas mu majakaaslane ja tema sõber söögitoas õlut. Tegid aega parajaks, neid oli kutsutud õhtusöögile. Loomulikult liitusin nendega. Kaks meest ja mina, küünlavalgel (jah küünlavalgel, kuna meil veel valgustit söögitoas ei ole) õlut rüüpamas ;) noh kas keegi on kade ka? Ning sain veel Chrisilt sissekolimise puhul kingituseks pudel veini. No ma tean kuidas mu õhtu kulgeb :)

Rääkisime maast ja ilmast ning siis sain väikse akutrelli ja elektripuuri, saatsin mehed õhtusöögile ja alustasin voodile jalgade paigaldamisega.

Kõigepealt puurisin elektritrelliga augud ja siis akudrelliga kinnitasin kruvid kolmnurga sisse. Pool tundi ja valmis.



Oi ma olen ikka osav. Aega avada vein ja tähistada. Kella 23-ks olin lahjendanud pool pudelit veini ning suikusin sügavasse unne.

Laupäeval nagu kukulind kell 5.30 üleval ja tee mis tahad und enam ei tule. Nii ma siis vahtisin arvutist filmi ja käisin ujumas. Ja siis oligi aeg väikseks rootsi keele lugemiseks. Võtsin kõik vajalikud asjad kapist välja ja laotasin voodile. Asetasin arvuti raamatu ja paberite kõrvale ning olingi valmis alustama. Avasin raamatu.

”Mmm. Aire me lähme jäähokit vaatama, tahad ka tulla?”, küsis Chris.
„Jah, miks ka mitte” - nii palju siis rootsi keelest.
Mängu näidati Bolideni kultuurikeskuse, kus saalis oli suur ekraan. Esimene periood oli lõppenud ja rahvas oli puhvetis õlut ja võileibu ostmas ning mängu arutamas. Kokku oli ksukil 20 inimest ja mina olin ainuke naisterahvas. Ou jeee.
Mäng oli väga põnev lõppes viigiga ja see järel tuli „äkksurm” mängi. Mille viimasel minutil meie meeskond viskas litri väravasse. Võit hurraaa. Või siis mitte mis toimub?. Kurja ma ei sa midagi rootsi keelest aru. No tore, väravat ei loetud, (ei saanudki teada miks). Mäng jätkub ja lõppeb viigiga. Penaltid, põnev. Võitsime. Meie väravavaht oli super tubli.

Pühapäeval kraamisime veidi maja. Viisime tühjad kastid garaaži ja korraldasime asju. Õhtul olin tubli ja lugesin ühe peatüki rootsi keelsest lasteraamatust.
Nii ongi esimene nädal uues kohas kiiruga möödunud.

Minu uus kodu




Minu tuba