Tüüpiline naine

Esmaspäeval (30 sep) käisid meil firmas külas tudengid. Luleå ülikoolist. Tudengeid oli nii palju, et käidi lausa kahes grupis. Hommikul kell 10 esimene grupp 18 inimest ja kell 13.00 teine grupp ka 18 inimest.  Kokku oli neil ette nähtud 1,5h külastuseks. No mida sa jõuad rääkida või näidata 1,5 tunniga nii et tudengid midagi aru saaksid või näeksid. Õnneks mina pääsesin nende karjääri sõidutamisest.

Teisipäeval tuli minu juurde ülemus ja soovis et ma teeksin neljapäevaks ettekande karjääri plaanist järgmiseks aastaks ja loomulikult kannaksin selle siis ka ette. Mul pole kunagi ettekannete tegemise ja esitamise vastu midagi olnud. Seekord aga tundsin kuidas südame all miski liigutas. Üks karvane jänku oli põue pugenud. Üks asi on koosolekutel paar lauset rootsi keeles öelda ja ülejäänud aja kenasti teisi kuulata või siis kodus oma seinte vahel ja tööl nö. oma inimestega rääkida. Nüüd aga pean kogu kaevanduse ja karjääri erinevate juhtide ees tegema rootsi keeles ettekande. Uih, juba sellele mõeldes, hakkab jänku uuesti põues kõdistama.

Mul on üsna tihti nii, et kui tööpäev saab läbi ja mõtled, et oh täna saab õigel ajal minema siis just teel riietusruumi keegi palub sul veel midagi teha. Ma usun et te teate millest ma räägin. Olin teisipäeval just oma tegemistega valmis, mõtlesin et käin veel enne koduteed vetsus ja siis panen arvuti kinni ja koju. Poolel teel vetsu tuli Arne ja küsis et kas ma saaksin raamatupidajatele saata mõningad numbrid. No ikka saab. Nii palju siis koju minemisest.

Teisipäeva õhtul käsin surnuaias jalutamas. Ema surmast on möödunud üks aasta. Kalmistul põlesid sajad küünlad, õues oli juba mõnusalt hämar ja selline nukker tunne tuli peale (uskumatu et juba terve aasta on sellest möödas). Jalutasin omas mõtetes surnuajas, kui järsku nägin miskit muruplatsil liigutamas. Jäin hetkeks seisma ja siis hiilisin veidi lähemale. Jänesepoiss (või tüdruk) kapsas ringi ja oli tulnud õhtustama. Naeratus tuli kohe näole ja seadsin sammud kodu poole.

Tulin tagasi koju, maja ees vaatasin telefonist kella ja kui toas olin ning telefoni taskust välja võtsin oli telefonil ees SMS aadressile EMME (Minu saadetud sõnum). Tegin sõnumi lahti ja seal seisis: Ilusat pulma aastapäevaks! Homme skypeis kohtume. Soovivad Aire ja Per. Sürr ja muide mul on ema number telefonist kustutatud. Kui sõnumi lahti tegin siis ei olnud seal enam emme vaid oli lihtsal number. Et just kõikidest sõnumitest minu telefonis otsustus see ekraanile toppa jääda. Väga hea ajastus.

Üldiselt pean ma ennast mitte tüüpiliseks naiseks, no selliseks kellest võib palju internetist lugeda. Stereotüüpilise käitumis malliga  aga teisipäeva õhtul avastasin enda õuduseks, et ma vist hakkan selliseks muutuma.

Lugu järgmine

Valmistusime söömiseks, mina tõstsin toidu taldrikule  ja istusin lauda. Per võttis veel süüa. Otsustasin et võtan meile suu pühkimiseks paberit, majapidamispaberi rullist. Tõusin püsti, läksin rulli juurde ja rull oli tühi. Tegin sügava meeleheites ohke. Per küsis mis viga? Ja siis see õudus lipsaski üle mu huulte: „ EI MIDAGI“. Selle peale Per ütles et: „Sa ju ohkasid“.

Mina: „ Jah, paberi rull on tühi“.

Per: „ On tühi jah“.

Mina: „Kahju et ainult mina oskan seda vahetada“

Appi, no kas annab veel Bitch`im olla? Selle asemel et öelda normaalselt.“ Kallis palun pane uus rull kui sa viimase paberi võtad, või no mida iganes mõistliku on vaja ikka draamat teha, iniseda. Aga eks vigadest õpitakse.

Kolmapäeval tegin tööjuures pool päeva ettekannet. Ma siin teistele naljatasin et üks pilt on parem kui tuhat sõna ja mul palju rootsi keelseid sõnu pole järelikult tuleb ettekandesse palju pilte. Õhtul kodus harjutasin oma ettekannet. Hullem kui magistritöö kaitsmine.  Pärast kümneid kordi enda ette harjutamist ja Per`ile teistkordset ettevuristamist tundsin ennast rahulikult. Saan hakkama. Jah, ilmselt tuleb mul grammatilisi vigu kindlasti sisse, aga ma pole kunagi grammatikas tugev olnud J ükskõik mis keelega tegu. Üritan anda endast parima.

Neljapäeva hommikul kasutasin oma teisipäeva vigadest õpitut. Pärast hommikusööki loputasin oma kausi ja panin selle nõudepesumasinasse. Jätsin nõudepesumasina ukse lahti ja jäin vaatama mida teeb Per. Per lasi vee kaussi ja tahtis seda kraanikaussi vedelema jätta. Selle peale mina ütlesin ilusti: „Palun pane see nõudepesumasinasse uks on ka juba lahti“. Tehtud, 5+. Kõik õnnelikud.

Mingi osa minust siiski oli valmis juba ütlema, et meie nõudel ei ole jalgu alla ja nad ei lähe ise nõudepesumasinasse, ning  Milko on ka täna kodust eemal. Olin veidi õnnelik et suutsin selle ütlemata jätta.

Aga suurem hulgal mehi keda ma tean, küsimus teile, miks on nii raske teha 10 sekundit ekstra jõupingutust ja tõsta nõud kohe nõudepesumasinase, mitte „pärast“? Kui nõudepesumasinat ei ole siis on teil vabandus  nõude kraanikaussi „unustamise“ kohta. Oh kui meil oleks meil vaid nõudepesumasin, siis kallis poleks mingit probleemi, pistad aga nõud KOHE masinasse ja ongi valmis. Seda KOHE aga juhtub paljudel meestel väga harva.

Mina õnneks eriti nuriseda ei saa kui on söögikorrad siis need nõud lähevad jah kenasti kohe nõudepesumasinasse aga mõnikord unustatakse nädalavahetusel õhtune õlleklaas võik väike taldrik ikka kraanikaussi. Selle elan üle, ka minul on vead, aga ma oskan neid peita J.

Niisiis ettekanne. Neljapäeval kell 12  oli palutud mind teha ettekanne. Kell 12 kogunesime konverentsiruumi ja alustasime koosolekut lõunaga kell oli pool üks kui ülemus hakkas rääkima päevakavast. Ärevus tõusis, ja jänku põues hakkas rapsima. Nüüd kohe on minu kord ja kui ma maha ei rahune siis see jänku tuiskab mu põuest välja nii et pluusinööbid eest ja mul jääb vaid loota et ta rinnahoidjat katki ei rebi ja mu kaks lähedast sõbrannat jäävad siiski avalikkuse eest varjule. Mõelge ise mis tunne see oleks kui korraga teie pluusinööbid koosolekul ragisevad ja hüppavad eest nii et püst on avaralt kõigile näha. Ei, ei, ei see ei lähe kohe mitte.

Kell on juba 13 aga ikka ülemus räägib veel firma uuendatud struktuurist. Oeh kõht on täis ja kerge väss hakkab tulema. Ahhh? Väsimus? Ma polegi enam ärevil. Milline kergendus. Pikk ootamine on mind maha rahustanud. Nii ja lõpuks kell 13.15 ongi minu kord.  Seletan nii hästi kui oskan oma ettekande ära, paar küsimust ja kõik tehtud. Paaril korral koperdasin ja tundsin ära et sõna läks nõks valesti aga põhiasjadest saadi aru ja loodan et nad hindavad mu jõupingutust.

Neljapäeva õhtul käsin Tinal abiks aknaid pesemas. Rohkem küll seltsiliseks. Tina ise pesi, mina ainult lobisesin ja pesin pesulappe ja vahetasin aknapesuvett.

Me nüüd hakkame vaikselt esimeses toas (külaliste toas) remondiks valmistuma. Laupäeval käsime 5 erinevas poes parketti põranda jaoks vaatamas. Kokku käisime 5 erinevas poes ja leidsime endale kaks lemmikut. Järgmine samm on otsustada ära millisest poest me ostame ja millal remondiks läheb.

Pühapäeval oli kavas minna golfi mängima aga pärast hilist hommikusööki oli ilm muutunud pilviseks ja tuuliseks ning otsustasime loobuda. Tuleb leppida et sügis on saabunud ja ilmselt golfihooaeg lõppenud.

Ilusat oktoobrit!