Esimene nädal Rootsis

Kohale jõudmine.

24 august, kolmapäeval kell 16.00 olin sadamas chek-in`iks valmis. Laeva peale sain kell 17.30. Igast reast lasti korda mööda autosid rekkate vahele, ainult minu rida seisis. Enne äraminekut üritas Triin mulle ka väikse vembukõne teha, aga õnneks on ta liiga aus ja hakkas poole peal naerma. Nimelt ta helistas Tallinnkist ja tahtis mulle teatada, et 4 kajut kus ma ööbin, lisatakse sinna üks mees. Aga jah, nali ei läinud läbi. Peab veel veidi harjutama.
Kajuti kaaslasteks sain 1 väga toreda vanema proua ja noorema naisterahva USA-st, kes külastas oma sõpru Rootsis ja tuli Tallinnat uudistama. Õhtu möödus baaris showd vaadates ja vanaprouaga juttu ajades. Kell 00.30 oli head ööd mudilased.
Sadamas olime kell 10.00. Autode seas tehti pistelist kontrolli. Minu ees oli auto, mis oli kraami pilgeni täis ja sellel autol kästi eraldi platsi peale sõita ning hakati asju kontrollima. Ma juba muidugi jõudsin mõelda et ma olen järgmine ja et noh 2-3 h läheb kindlasti mu asjade läbivaatamisega ning veel tagasipanek. Kui nad üldse mahuvad tagasi, sest nii hästi pakitud pagasnikut pole ma elu sees enne näinud. Aga õnneks küsiti minult ainult kust ma tulen ja lasti edasi. Uhh. Nii, edasi puhumine. Olin kindel et alkoholi mul enam veres ei ole, aga ikka väike närv tuleb sisse kui tegemist on politseinikega. Mitte et ma midagi valesti teinud oleks.
Politseinik tervitas viisakalt ja küsis kust ma tulen ja kas ma eile laeval ka jõin. Ütlesin et kaks õlut. Selle peale ta vastas: „ Ah see pole midagi, võite edasi sõita. Aga mis siis kui ma oleksin hommikul joonud, selle kohta ta ei küsinud midagi. Nii siis politsei teebki oma tööd. Ilmselt võlusin politsei oma ilusa naeratusega. 2,5 aastat breketeid tasus ennast ära.

Tänu vennalt laenatud TomTomile kulges tee edukalt. Tegin ainult kaks lühikest pit stoppi. Saaks hakkama kenasti ka ühega, kui paak Tallinnas kenasti täis panna. Teel möödusin mitmest imelikust sinisest punnist. Nähes juba kolmandat, otsustasin veidi kiirust vähendada ja uurida millega on tegu. Need olid KIA Pintod. Kuidas need küll üldse teele on lubatud. Igal juhul on teed head ja kaameraid ei ole liiga palju, maksimum kiirus on kohati lubatud 120 km/h.

Kohale jõudsin kell 19.45. Teretasin oma uut majanaabrit, tassisin asjad sisse ja sõitsin Tina juurde õhtusöögile. Reedel käisin linnas avaldust kirjutamas, et saada endale Rootsi isikukood, mis on vajalik näiteks pangakonto avamiseks ja muudeks tähtsateks tegudeks. Pakkisin kodus asju lahti- no neid on ikka kuramuse palju. Kuna majas on olemas kõik köögitarbed, siis lükkasin oma nõudevarustuse voodi alla. Jäävad ootama oma uut kodu.


Reedel kell 19 algas Tina juures soolaleiva -ja sünnipäevapidu. Algul olime korteris ja hiljem läks väiksem seltskond pubisse. Seltskond oli väga rahvusvaheline. Sloveenia, Eesti, Soome, Saksamaa, UK. Nii et inglise keeles suhtlemisega ei olnud mingit probleemi. Hiljem sai ka veel veidi saks keelt meelde tuletatud. Magama saime kella kolme paiku. Laupäeva hommikul peale viimaste külaliste lahkumist tegime koristuse ja siis vedelesime veidi niisama. Saime Tinaga kutse kella 19 peole ja ning Tina veel võimaluse tsikliga proovisõitu teha. Käisime linnas ja ostsin endale uue telefoni kaardi, nii et mu uus number kust mind edaspidi kätte saab on: +46 070 66 74 871
Külla kutse oli Tina sõbra Hege poolt, kes on ta endine Rootsi keele õpetaja. Meie kolm ja üks Hege sõbranna teeme naiste curlingu tiimi. Õigupoolest see otsus oli juba varem tehtud, nii et mul ei jäänud muud üle kui lihtsalt jah öelda.
Peopaik asus väikeses külakeses umbes 26 km linnast väljas. Enne peole minekut tegi Tina mootorrattaga proovisõitu, ta kavatseb endale järgmine aasta ka BMW mudeli osta. Mina ja Hege aga olime samal ajal toas, limpsisime lagritsa viina. Jah just, lugesid õigesti, lagritsa viina ning sõime iseküpsetatud kaka´t- kook rootsi keeles.
Ootasime veel Hege ja tema elukaaslase sõpru ning varsti oligi aeg minna. Kuhu me täpselt lähme, või mis meid ees ootab ei teadnud me viimase hetkeni.

Aga enne veel kui peole läksime tahtis üks mees motikaga proovisõitu teha, lisaks suurele 800 tisklile oli neil ka üks väiksem krossiks selline 12-14 aastastele paras. No mõeldud tehtud. Pean minagi proovisõidu ära tegema. Hüppasin masinale rõõmsalt selga ja siis selgus ega see siis nii lihtne polegi, anna kaasi, sidur alla, vaheta käike jne. Kiire ülevaade saadud, mis seal ikka- suusk. Kõik sujus ilusasti, (gaas töötas, käigud vahetusid) kuni hetkeni mil taipasin et mingi hetk pean ma ju ümber ka keerama. Pidur, kus on pidur, krt seda ei maininud keegi. Tee ots muudkui lähenes. Mis see kiirabi number oligi, kurja küll kas tõesti juba kolmandal päeval leban verisena kuskil kraavis. Jess, leidsin piduri just õigel ajal. Enam vähem graatsiliselt võbisedes sain suure kaarega hakkama ja olingi tagasiteel. Jehuuu. Tuul juustes ja sitikad hambus- ei, seda viimast tegelikult e juhtunud, aga lause oleks muidu kuidagi imelikult lühikeseks jäänud.

Niis siis, sõit tehtud ja aeg peole minna. Pidu oli endises kirikukoguduse majas. Sisse astudes nägime nelja laud, kolme taga juba inimesed istusid, nii siis võttis meie seltskond viimase laua. Sissepääs oli 50 krooni (SEK), mis sisaldas ka ühte tasuta jooki. Nii me siis rüüpasime õlut ja ajasime juttu. Mingi hetk hakkas esinema kohalike noorte bänd. Laulsid vanu häid lugusid inglise ja rootsi keeles. Rahvas laulis vaikselt kaasa. Äge. Õlled läksid ja hamburgerid said valmis. Sõime kõhud täis ja libistasime mõne õlle veel 0,5 cl õlut maksis 25 SEKi (2,7 eur). Kokku oli inimesi umbes 25. Tekitasime Tinaga kohalikele suurt huvi. Hege ütles et ka käest küsiti mitu korda kes need on ja miks inglise keeles räägitakse. Hiljem selgus et üks mees töötab minuga saamas firmas. Väikelinna asi. Veidi enne südaööd olime kodus ja läksime magama.

Oh kui hea et on pühapäev ja me pea kuhugi minema ega tähtsat tegema. Tegin oma esimese iseseisva poeskäigu, noh peaaegu iseseisva, kohe esimese asjana juurviljasektoris helistasin Tinale et kas ma pean juurviljad kaaluma või mitte, sest sildid olid kaalu juures väga segased. Mitte midagi ei saanud aru- kõik oli puha rootsi keeles.

Jõudes koju (maja kus ma elan)- nimetan seda edaspidi koduks- kokkasin oma esimese lõuna/õhtusöögi ja siis surfasin netis ning vaatasin filme. Õhtul tuli Erik töölt (minu maja ja töökaaslane) ajasime vedi juttu ja juba ta läkski varakult magama, et vara tõusta (4.30).

Esmaspäeval käisin linnaga tutvumas. 2h linnas ja oligi juba kõik tähtsamad tänavad ja kohad läbi käidud.

Otsustasin siis teha veel ühe tervisliku umbes 10 km pika jalutuskäigu jõe ümbruses.





Väga mõnus terviserada. Kuskil 5 km ühelpool ja siis 5 km teiselt poolt tagasi nagu väike ring jõele peale. Seega kokku 5, 5 h jalutamist. Jalad ei tahtnud minuga pärast seda eriti rääkida ja põsed olid ka päikesest tulipunased. Ning veidi tuuline ilm jätab mulle ilmselt mälestuseks mu esimese nohu Rootsis. Laupäeva õhtul ei olnud meil majas vett- käimas on mingid parandustööd ja ilmselt asi sellest, aga ei mingit teadet ega midagi.
Teisipäeva hommikul oli vesi olemas, aga läks jälle kuskil 12 paiku ära. Teisipäeval käisin ujulaga tutvumas. Üks kord maksab 60 SEKi ja võid ujuda nii kaua kui tahad. Lisaks ujulale on saun, mullivann, väike ronimisseinaga bassein ja suure kummipalliga, mis tekitab, laineid bassein. Kolme kuu kaart maksab 900 SEKi.
Kolmapäeval käisin bowlingut mängimas. Parem tulemus oli mul 116. Mnjah, mis teha sihik oli täiesti paigast ära. Bowlingusse jalutasime. Sinna on Tina juurest üle 5 km ja tagasi tulime ka jala ning tänu tuulisele ilmale sain endale nohu.
Neljapäev 1 september oli esimene tööpäev. GPS abiga jõudsin ilusti veidi enne kella 7 tööle. Tööpäevad on mul esmaspäevast reedeni 7-16.00. Neljapäeval tutvustati mulle kontorit sain arvutiparoolid ja riided täitsin pabereid, käisime Lenaga karjääris ja tutvusin veidi surpaciga. Karjääris peatas meid üks mees, kes rääkis Lenaga midagi ja siis tutvustati mind talle ja see peale ta ütles, et : Aa sina siis oled Aire. Sa oled nagu jõuluvana, et kõik räägivad et Aire tuleb, aga keegi pole näinud.
Samal päeval alustas veel üks uus tööline, finantsjuht. Nii et oleme kahekesi uued tulijad. Ainuke vahe on see, et ta on rootslane.

Reedel tutvusin karjääri blokk mudeliga ja väike tuur jälle karjääris ning peale lõunat käisin arstlikus kontrollis. Kontroll on väikses külakeses nimega Boliden. Võtsin netist aadressi ja mõtlesin, et küll ma GPSiga ilusti kohale jõuan. Boliden`it polnud raske leida aga, maja kuhu minema pidin – GPS ei tunnistanud tänavat. Läksin siis bensukast küsima, et kas keegi oskab juhatada mind sellele tänavale. Kaks müüat ja üks klient olid hämmingus, et sellist tänavat sellest külast otsin. Siis ütlesin et sellel aadressil peaks asuma Boliden MIneral AB kontor. See peale teadsid kohe aga seletada eriti nad ei osanud. Peale veidike aeg mõtlemist ütles klient et tule sõida minu järgi ja nii ma siis tänu tema abile kohale jõudsingi.
Arsti juures sai ka nalja. Arstitädi oli veidi hajameelne või planeerimata ja sagis ringi kogu aeg. Esmalt täitsin ooteruumis pabereid. Need tehtud sain väikese kohvitopsi ja paluti uriinitestiks topsik täita. Läksin siis tualetti ja tulin tagasi oma kohvitopsikuga ning jäin ooteruumi seisma. Klaasseina tagant nägin oma arsti, kes ajas teise naisega juttu ja ta nägi mind seal seismas. Nii ma siis seal seisin ja seisin. Lõpuks otsustasin istuda. Käsi ümber topsiku ja korrutasin endale et see ei ole tee, ära seda jumala eest joo. Ukse tagant kostus hääli ja olin juba arvamusel et kohe on ooteruumi sisenemas inimesi ja märkavad mind seal istumas oma kahtlase topsikuga. Õnneks ei tulnud kedagi. Umbes 5 min hiljem tuli lõpuks arst ja läksime kabinetti. Kuuldetesti tegemisel pandi mind helikindlasse kappi istuma, klapid pähe ning pult kätte et kui midagi kuulen siis aga muudkui vajuta nuppu. Uks pandi kinni ja arst tegi ruumist minekut. Äää mida ma kuulma pean, millal alustatakse? - oot mingi piiks vist on kõrvas kuulda. Kas ma pean juba vajutama? Eeee. No heake küll eks ma siis vajutan. Nii ma siis istusin 5 min kuulasin erinevaid toone ja muudkui vajutasin. Kõik. Ei mingit piuksu enam. Mis siis nüüd? Tohin ma kapist välja tulla? Kus see arstitädi siis nüüd on? Eee…. ootan veel 2 min ja siis tulen kapist välja. Või äkki see on veel omakorda mingi test, et kui kaua suudad rahulikult istuda. Ei, see ei saa olla test või siisk? Nii, kolm minutit on möödas võtan vähemalt klapid peast. Seda tehes juba arstitädi tuligi ja päästis mind kapist. Läksime teise kabineti ja küsis veel mingeid küsimusi, vaatasime üle testide tulemused. Kõik on tipp-topp.
Reedel õhtul käsin Tina juures ja mängisime Risiki (lauamäng) ning vaatasime internetist jalgpalli. Jehuuu, Eesti võitis ja peale seda võitsin ka mina Riski mängus.
Täna tuleb Tina mulle külla ja proovime sauna järgi ning homme hommikul jälle tööle. Kelle 7 väike koosolek ning siis ohutuse inspektsioon karjääris, kus minu ülesandeks on teha sellest protokoll.